Lavastusest
„Õpetatud naised“ on Molière’i üks populaarsemaid komöödiaid, mis pilab tänapäeva ühiskonnaski tuttavat pseudointellektuaalsust ja isehakanud gurude pimesi kummardamist. Näidend võtab vaatluse alla perekondlikud jõuvahekorrad, noorte armuloo ja mitu kavalat petuskeemi ning on kirja pandud autorile omaselt vaimukas ja ladusas värsis.
17. sajandi alguse Prantsusmaal tõstis pead pretsioosne mõtteviis (prantsuse sõnast précieux ehk hinnaline, väärtuslik), kõrgklassi daamide salongides levinud käitumis- ja kirjanduslaad, mis vastandus teadlikult kuninga õukonnas valitsevatele rämedatele maneeridele, püüeldes eriti rafineeritud käitumise ja muistsete rüütliideaalide poole. Salongides arutleti kirjanduse ja armastuse üle ning loeti ja viljeldi ennekõike juhuluulet, mille nõudeks oli viimistletud vorm ja kõrge stiil. See periood kestis lühikest aega, kuid omas märkimisväärset mõju kirjanduse elavdamisele ja naise rolli mõtestamisele toonases patriarhaalses ühiskonnas, andis oma ekstsentrilisuses alust aga ka paljudeks koomilisteks käsitlusteks, millest Molière’i „Õpetatud naised“ on üks mitmetahulisemaid.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (9)
Muusik (1)
Loominguline meeskond
Arvustused 2
Vaata kõiki (2)
Lõpuks on kõik ikkagi inimesed
Värsivormis ettekannet oli pisut keeruline jälgida. Laval toimus päris palju ja kui pilk läks uitama, siis juba tekst kadus. Seega pidin pidevalt keskenduma kõnelejale, et midagi maha ei magaks. Arusaadavalt oli tahetud uhkustada võõrsõnadega, mis eriti peene mulje daamidest pidi jätma, kuid kahjuks endalegi küsimärke tekitas:)
Maised ihad, üldinimlikud nõrkused ja vastandiks nn õpetatud naised, kelle eesmärgiks vaimne rikkus, mida aetakse taga iga hinnaga, samas usutakse iga inimest, kes paistab enesekindel ja lausub suuri/ tähtsaid sõnu. Mis on tõde? Kes jääb lõpuks pika ninaga?
Anu Lamp oma rollis jättis kustumatu mulje:) See aegluubis kulgev ja justkui pilvedes hõljuv vaikne vanatüdruk, nähes välja nagu Kunksmoor, samal ajal olles veendumusel, et just tema on noore hurmuri ihaldusobjekt.
Etenduse lõppedes oli niiiiiii palju küsimusi ja arutelu kaaslasega jätkus veel pikalt.
Eks igaüks ise otsustab, mis on tõde, mis on õige ja kas eesmärk on jätta mingit muljet, et kellelegi meele järgi olla või jääda ise endaks ja olla enesekindel kõigi oma "vigade ja nõrkustega".
Tükk kõnetas, ajas naermagi ja mina ütleks, et ka tänapäeval väga aktuaalne teema!
