Õpetatud naised (2024)

Värsivormis ettekannet oli pisut keeruline jälgida. Laval toimus päris palju ja kui pilk läks uitama, siis juba tekst kadus. Seega pidin pidevalt keskenduma kõnelejale, et midagi maha ei magaks. Arusaadavalt oli tahetud uhkustada võõrsõnadega, mis eriti peene mulje daamidest pidi jätma, kuid kahjuks endalegi küsimärke tekitas:)
Maised ihad, üldinimlikud nõrkused ja vastandiks nn õpetatud naised, kelle eesmärgiks vaimne rikkus, mida aetakse taga iga hinnaga, samas usutakse iga inimest, kes paistab enesekindel ja lausub suuri/ tähtsaid sõnu. Mis on tõde? Kes jääb lõpuks pika ninaga?
Anu Lamp oma rollis jättis kustumatu mulje:) See aegluubis kulgev ja justkui pilvedes hõljuv vaikne vanatüdruk, nähes välja nagu Kunksmoor, samal ajal olles veendumusel, et just tema on noore hurmuri ihaldusobjekt.
Etenduse lõppedes oli niiiiiii palju küsimusi ja arutelu kaaslasega jätkus veel pikalt.
Eks igaüks ise otsustab, mis on tõde, mis on õige ja kas eesmärk on jätta mingit muljet, et kellelegi meele järgi olla või jääda ise endaks ja olla enesekindel kõigi oma "vigade ja nõrkustega".
Tükk kõnetas, ajas naermagi ja mina ütleks, et ka tänapäeval väga aktuaalne teema!

Lavastuses tõuseb esile mitmetasandiline musikaalsus, mida toetavad nii Valter Soosalu helilooming kui ka Anna Mazurtšaki lavaline musitseerimine. Muusikalised elemendid, sealhulgas sõnaseletused ja kujuteldav keelpilliorkester, lisavad lavastusele erilise rütmi ja mängulisuse.

Näitlejatest paistavad eriti silma Hele Kõrve temperamentses ja karikatuurses ema Philaminte rollis ning Priit Pius, kelle Trissotin on eneseimetluses koomiliselt võluv. Anu Lamp toob oma Bélise tegelaskujuga lavale tasakaalu ja sügavust, tõestades taas oma meisterlikkust keele ja alltekstide valdamisel. Lisaks rikastavad lavastust Marika Aidla koreograafia, Lilja Blumenfeldi visuaalselt mõjuv stsenograafia ning Tom Tristan Kidroni videokujundus.

Teemade tasandil on lavastus tabav satiir pretensioonikast snobismist, pseudointellektuaalsusest ja pealiskaudsest eneseimetlusest. Samas tõuseb esile ka armastuse jõud, mis vastandub tühistele sõnamängudele ning tõelise ja teeseldud tarkuse vastasseisule. Lavastuse finaal peegeldab nii Molière’i ajatut irooniat kui ka universaalset usku armastusse kui siduvasse jõudu.

Kokkuvõttes on Priit Strandbergi lavastus tugev ansamblitöö, mis tasakaalustab koomilise mängulisuse ja satiirilise täpsuse. Mõned kohad võivad küll kohati kalduda ülemängimisse, kuid see ei vähenda lavastuse mõju ega selle hästi läbi komponeeritud rütmi.

Peenekoeline, musikaalne ja visuaalselt kaunis klassikaline komöödialavastus, mis pakub nii naeru kui ka mõtlemisainet.