Rahamaa (2024)

Rahamaa. Raju värk. Rock’n’roll, kui soovite. Etenduse esimene lause on: „Kõiges oli süüdi see, et ma olin pärit vaesest perest.“ Viimane: „Me saime ju terve turniiri jooksul armutult peksa ja tegelikult saame ikka veel kotti.“ Nende kahe lause vahele mahub üks Eesti lugu. Peategelane seletab selle alguse üsna kiiresti lahti: meil kellelgi polnud raha ega isasid. Aeg oli selline. See lause on nagu võti “Rahamaa lahtimuukimiseks. Eestlased connecting dollars. Ida ja Lääne vahel. Vabadus. Piiride avanemine. Kapital. Neokolonialism. Pehmete väärtuste mõistmise defitsiit. Sest me tulime vaesusest ja meil polnud isasid, kes oleksid õpetanud, kuidas selles uues maailmas liikuda. Ja kui uks lõpuks lahti läks, tahtsime väga kiiresti järele jõuda. Ma olen Annelinnas elanud. Umbes sellel samal ajal nagu laval näidatakse, veidi vist varem. Kõndinud pimedas majade vahel ja vaadanud, ega keegi kaasa ei kõnni – ega ei jälita. See on kõhe tunne, aga ajaga harjub kõigega. Mingisugune tagavaravariant, mida teha siis, kui keegi päriselt jälitama hakkaks, oli ka kogu aeg peas. Näiteks mitte minna sisse oma paraadna uksest, vaid koolivenna omast ja loota, et alt uks lukus ei ole ning et koolivenna juures keegi ka kodus on. Poistel olid hokitrennist tulles ninad verised. Võistlustelt tulles veel rohkem. Need olid lihtsalt asjad, mida tollal teadsid ja mille tähendust meie põlvkond mõistab sekundiga. Nagu ka Tartu ühe kõige uhkema maja kirjeldusest piisab käega tehtud spiraalikujulisest liigutusest ja ma tean sekundiga, millisest majast jutt käib. Ja millal see ehitati. Ja kui palju seal korterid maksid. Nii et kui peategelane ostab oma emale Tigutorni korteri, on mul üsna selge, millise suurusjärgu rahadest jutt käib. Lavalt käivad läbi suured rahasummad ja veel suuremad unistused. On inimesi, kes tahavad kiiresti järele jõuda. On neid, kes teavad, kuidas süsteemis liikuda. On neid, kes jäävad lootma, et küll kuidagi läheb. Raha liigub. Pöörleb spiraalis. Kogub tuure. Tasakesi tekib…

Et kõik ära rääkida, nagu oli, tuleb vist alustada sellest, et emotsioon oli laes juba sellel hetkel, kui õnnestus pilet hankida! Natuke pelgasin ka, sest teadagi, need "kõvad" etendused... ei tea ju... Aga ei, ei midagi sellist, etendus oli täiesti väärt vaatamist ja nautimist (kui see toolike nii kõva ei oleks ja see istumine nii kitsas... oi-oi, kui palju mugavamaks see oleks olemise teinud)
Ma üritan mitte spoilerdada, ausalt.
Etenduse formaat, see kahe žanri sümbioos, kus esimene sulandub teise sisse nii sujuvalt, et sa ei saa arugi, kuidas sa kõike jälgida suuda, see on nii võimas. Ja kuidas ühe abil teise meeleolu ja emotsiooni võimendatakse, see on midagi sellist, mille kohta ei oskagi arvata, et kas see oligi nii mõeldud või tuli kogemata välja? Aga see oli nii hästi tehtud, et kui selle tõesti nüüd lavastaja ja videorežissöör ja operaatorid sekunditäpsusega paika plaanisid, siis.. see tiimitöö on ikka täiesti super!
Sisu.. jah, Selline see elu oli ja loodetavasti keegi ei pane tähele, et kavalehel puudub (vist) remark: "seosed reaalsete inimeste ja situatisoonidega on juhuslik". Väga kaasakiskuv teema, huvitav ülesehitus ja veel huvitavam esitus. Hästi tehtud!