„Tistou, roheliste sõrmedega poiss” on lugu poisist, kes esitab küsimusi, mida täiskasvanud enam küsida ei oska või ei julge. Kas me tõesti arvame, et inimesed saavad paremaks, kui me lukustame nad vanglamüüride vahele? Miks inimesed ometi terveks ei saa, kuigi me neid üha paremate vahenditega ravime? Kui me teame, et sõjas võib kaotada kõik, siis miks me ikkagi sõdime?

Aga see on ka lugu sellest, kuidas eluvaluga kokku puutudes säilitada elurõõm. Kuidas leida üles oma anne ja sellega teisi rõõmustada. See on lugu sellest, et imed on võimalikud. Küsimus on: kas me oskame neid alati ära tunda?