Günter Grassi „Plekktrumm” ilmus Saksamaal 1959. aastal. Raamatus kirjeldatud sündmustest on möödas aastakümneid, kuid probleemid on samad ka praegu: geopoliitiline ärevus ja ühiskondlik lõhenemine, igatsus uue maailmakorra järele, demokraatia devalveerumine, ekstremismi ja populismi tõus, äärmuslik sotsiaalne kihistumine, autokraatia ja diktatuuri taasteke… Inimolemise alustalasid raputavast teemaderingist moodustub Grassi käsitluses eriskummaline tervik. Teise maailmasõja eel ja ajal, suurriikide vaheliste pingete tõmbetuules ning kõigi sõjakoleduste keskel elaval inimesel ei jäägi üle muud kui luua endale identiteet. Kui maailm su ümber on absurdselt groteskne, kui väärtushinnangud on paigast ja ainuüksi olemasolu on miski, mille pärast tuleb süüd kanda, siis tuleb leida uus tee. Sünnib uue aja inimene, kes võtab kontrolli enese kätte.

„Plekktrummi” peategelane Oskar otsustab oma kolmandal sünnipäeval, et suuremaks ta enam ei kasva. Ta põristab sünnipäevakingiks saadud plekktrummi, samal ajal kui tema ümber puhkevad konfliktid nii poliitilisel kui isiklikul tasandil, algab maailmasõda, tema kodulinn Danzig vallutatakse, ta lähedased hukkuvad… Oskar ei lase millelgi end häirida. Ta teab, mida tahab, ja teeb mida vaja, et oma tahtmine saavutada.

Lavastaja Taavi Tõnisson:
„Plekktrumm” annab näo ja hääle paljudele väikestele, tavalistele inimestele, kes on oma aja lõksus. Lavastust kandvaks jõuks saab olema mäng, totaalne manipulatsioon kõige ja kõigiga. See saab olema omalaadne ekskursioon läbi erinevate kunstivoolude, mängulaadide ja loojutustamisviiside. Selles maailmas toimetavad kaheksa näitlejat: kaheksapealine koor, ansambel, bänd, kes mängivad kõiki tegelasi. Lisaks sõnateatri vahenditele kasutame ka visuaalteatri vahendeid (mh objekti- ja nukuteatrit) ja elavat muusikat näitlejate esituses. See on balansseerimine usutava ja mitteusutava piiril. Halastamatu, julma, groteskse ja traagilise manipulatsiooni keskel pole sugugi üheselt selge, kes on niiditõmbaja ja kes manipuleeritav.

Kas armastus on võimalik? Kas on olemas mingisugunegi lootus helgemale tulevikule ja inimlikele suhetele?