Turgenevi näidendi tegevuspaik on omane paljudele vene klassikateostele: kõrvalises kohas paiknev, õige peremeheta jäänud ja vaikselt alla käiv maamõis. Provintsliku oleskelu katkestab noore pärijanna ja tema abikaasa saabumine, kel on kindel soov elu mõisas käima panna. Ootamatult selgub, et majas on pikki aastaid elanud keegi härra Kuzovkin, kelle seos suguvõsaga on esialgu üpris selgusetu. Turgenev küsib, kas asjalik-materiaalne „uus ajastu” hoolib veel sellistest väärtustest nagu väärikus, eneseohverdus ja isaarmastus.

Näidend on 1848. aastal kirjutatud kuulsale vene näitlejale Mihhail Štšepkinile. Paraku keelustati teos kui aadliseisust solvav ning lubati lavale alles aastal 1862, aasta enne näitleja surma.

Eestis on seda näidendit varem lavastatud aastal 1958 Vanemuises, mil peaosades olid Helend Peep ja Velda Otsus. Nüüdne tekstiversioon on tehtud 2013. aastal Mike Poultoni poolt Old Vici teatri lavastuse tarbeks.

Turgenevi „Armuleivasööja” on ühe pere lugu. Lugu, mis on aastakümnete jooksul olnud perele endale teadmata. Teadmatus on ühele õnnistuseks ja teisele kannatuseks ning seetõttu muudab tõe ilmsikstulek peresuhteid tundmatuseni.
– Robert Annus