Lavastusest
Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks.
Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.
„Leea ja Klaus Klemolal on taaskord õnnestunud kirjutada näidend, mis paneb vaatajad laginal naerma ja samal ajal intensiivselt mõtlema neile mängudele, mida me täiskasvanuna mängime ja sellele, kuidas need erinevad rollid meie liivakastile mõjuvad. Klemolatel on arusaamatu võime teha täiesti pöörast teatrit, mis räägib inimeseks olemisest ja maailmast puudutavamalt kui miski muu, mida on 21. sajandil Tampere lavadel mängitud,“ kirjutas Soome kriitika pärast „Arktiliste mängude“ maailmaesietendust Tampere Teatris 2019. aasta sügisel.
Osatäitjad
Vaata kogu truppiNäitlejad (7)
Loominguline meeskond
Galerii
Kõik 20 fototArtiklid 1
Arvustused 2
Vaata kõiki (2)Hüvasti paadile
Olnud ise suur Marja Terttu teiste osade fänn ja olen neid palju näinud siis mulle meeldis.
Kuna “Arktilised mängud” on viimane osa Marja Terttu lugudest, seega arktilised lõpetab selle kaare ära. Peale etendust oli puudu jääv tunne, miski oli puudu etendusest. Etenduses mängivad Endla ühed parimaid näitlejaid. Etendus on üsna ropp. “Jääle minnakse jääma” on lause mis jääb etendusest meelde. Huvitav lause. Üle selle, et ropendati palju ja tehti väga palju nalja on ikkagi sellel etendusel sisu olemas ja sügav tõepära sees. Etendus möödus parajas tempos ja ei kippunud venima. Lõpu stseen 2 vaatuses oli minu meelest üsna kurb. Nutma päris ei ajanud aga saalis tekkis publiku ja näitlejate vahel mõnus hingamine saalis. Kõik olid kuidagi väga keskendunud. Üks Endla parimaid lavastusi.
Etendus mängitakse kahjuks kõigest üks kord, aga kellel on võimalus vaatama minna, soovitan väga!








