Miks võib üks lavastus vaatajat sügavalt puudutada, teine aga peaaegu üldse mitte? Miks lahkuvad kaks inimest samalt etenduselt täiesti erinevate emotsioonide ja järeldustega? Ning kas teatris kogetu võib muuta seda, kuidas me mõistame teisi inimesi – või iseennast? Teatriteadlase ja psühholoogi Merilin Jürjo doktoritöö näitab, et teatrisaalis toimub vaatajaga märksa rohkem kui lihtsalt loo jälgimine.
Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös „Teatrietenduse psühholoogiline vastuvõtumudel“ (A Psychological Reception Model of Theatre Performance) ühendas Merilin Jürjo teatriteaduse retseptsiooniteooriad psühholoogias tuntud protsessidega ning lõi mudeli, mis aitab kirjeldada seda, mis toimub inimesega etendust vaadates. Uurimus käsitleb muu hulgas tähelepanu, mälu, emotsioone, identifitseerumist, empaatiat, varasemaid elukogemusi, hoiakuid ja kognitiivseid moonutusi.
Uurimuse üks keskseid lähtekohti on iseenesest lihtne, kuid teatrikogemuse mõistmiseks oluline: vaataja ei sisene teatrisaali neutraalse vaatlejana. Ta võtab kaasa oma eluloo, teadmised, väärtushinnangud, mälestused, ootused ja varasemad kogemused. Need hakkavad mõjutama nii seda, mida laval üldse märgatakse, kui ka seda, millise tähenduse nähtule antakse.
Just seepärast ei pruugi küsimusel „Milline see lavastus oli?“ olla üht universaalset vastust.
Etendus algab vaataja jaoks juba enne eesriide avanemist
Teatrikogemus ei alga tingimata hetkel, mil saalis tuled kustuvad. Juba lavastuse valimine, teatri nimi, reklaam, näitlejad, lavastaja, varasemad arvustused ja inimese enda ettekujutus eesootavast kujundavad ootusi.
Teatriteaduses kasutatakse siin mõistet ootushorisont. Lihtsustatult tähendab see vaataja eelnevat ettekujutust sellest, mida ta tõenäoliselt nägema hakkab ja kuidas nähtut mõtestada. Seda mõjutavad nii kultuuriline taust kui isiklikud teadmised ja kogemused.
Jürjo loodud mudelis toimub etenduse vastuvõtt mitmel tasandil. Kõigepealt esitatakse vaatajale tohutu hulk informatsiooni – sõnad, liikumine, valgus, heli, kostüümid, ruum, näitlejate kehad ja nendevahelised suhted. Sellest tervikust märkab inimene ainult osa. Seejärel hakkab märgatud materjal läbima kognitiivset töötlust, milles osalevad näiteks tähelepanu, mälu, olemasolevad teadmised, uskumused ja emotsioonid.
See tähendab, et juba küsimusele „Mida sa selles lavastuses nägid?“ võivad kaks kõrvuti istunud inimest täiesti ausalt väga erinevalt vastata.
Ühe inimese tähelepanu võib haarata näitleja pilk või kehahoiak. Teine mäletab ennekõike teksti. Kolmandas käivitab üks lavaline olukord isikliku mälestuse ning sellest saab kogu etendust määrav võti.
Uurimuses kirjeldasidki paljud osalejad, kuidas laval nähtud olukorrad tõid meelde nende enda varasemaid kogemusi. Jürjo järeldab, et isiklik elukogemus ei mõjuta üksnes seda, kuidas inimene etendust tõlgendab, vaid juba seda, millele ta tähelepanu pöörab ja mil määral loosse sisse elab.
Kui lavastus meie maailmapildiga kokku ei sobi
Eriti huvitavaks muutub teatrikogemus hetkel, mil laval toimuv läheb vastuollu sellega, mida vaataja juba usub või õigeks peab.
Psühholoogias nimetatakse sellisest vastuolust tekkivat vaimset pinget kognitiivseks dissonantsiks. Kui etendus esitab veenvalt mõtte või vaatenurga, mis ei sobitu inimese senise maailmapildiga, peab vaataja selle vastuoluga midagi ette võtma.
Ta võib uue vaatenurga tagasi lükata. Ta võib leida põhjenduse, miks lavastus eksib. Kuid ta võib ka hakata oma senist seisukohta üle vaatama.
Jürjo mudeli järgi on just sellised hetked üks võimalikke kohti, kus teater võib muutuda pelgast vaatamiskogemusest aktiivseks mõttetööks. Lavastus asetab inimese olukorda, kus tema olemasolevad teadmised, hoiakud ja lavalt saadav uus informatsioon hakkavad üksteisega suhestuma.
See ei tähenda, et teater muudaks automaatselt inimese arvamust.
Doktoritöö tulemused osutavad hoopis nüansirikkamale pildile. Ühiskonnas veel avatud, vastuoluliste või ambivalentsete teemade puhul võivad vaatajate hoiakud lavastuse mõjul teataval määral nihkuda. Juba tugevasti kinnistunud ja kultuuriliselt „kristalliseerunud“ küsimuste puhul võib juhtuda vastupidine – inimene leiab lavastusest hoopis kinnitust oma senisele maailmavaatele.
Seega ei ole teater masin, millesse sisestatakse vaataja ja millest väljub soovitud maailmavaatega inimene. Mõju sünnib lavastuse ja konkreetse inimese kohtumisel.
Teatris ei jälgi me ainult mõtteid – meie keha osaleb samuti
Elava teatri üheks eripäraks peab Jürjo kaaskohalolu: näitleja ja vaataja asuvad samal ajal samas füüsilises ruumis.
Ekraanil nähtud inimene ja mõne meetri kaugusel laval seisev inimene ei ole meie tajus tingimata samaväärsed. Teatris näeme päris kehasid liikumas, hingamas, puudutamas ja reageerimas ning see võib muuta kogemuse vahetumaks ja kehalisemaks.
Novaatori intervjuus tõi Jürjo näiteks olukorra, kus tegelasele tehakse laval midagi valusat. Vaataja võib ratsionaalselt teada, et tegemist on lavalise võttega, kuid nähtav keha ja valu kujutamine võivad sellele vaatamata vallandada tugeva afektiivse reaktsiooni. Uurimus käsitleb selles kontekstis muu hulgas empaatiat, kehastumist ja peegelneuronisüsteemidega seotud protsesse.
Teater annab meile sealjuures kummalise topeltpositsiooni. Me võime tegelase kannatusele kaasa elada, kuid oleme samal ajal piisavalt kaugel, et tema olukorda kõrvalt jälgida.
Just see distants võib osutuda oluliseks.
Teise inimese mõistmisest iseenda mõistmiseni
Doktoritöö üks huvitavamaid järeldusi puudutab empaatiat.
Uuringus püsisid inimeste otsesed hinnangud iseendale või reaalsetele olukordadele sageli küllalt stabiilsed. Kui aga neil tuli hinnata laval nähtud tegelasi ja nende valikuid, muutusid vastused mõistvamaks ja nüansirikkamaks. Vaatajad hakkasid rohkem arvestama põhjuseid, mis võisid tegelase mingi otsuseni viia, ning nägema olukordade ambivalentsust.
Siit avaneb üks võimalik tee selleni, mida Novaatori loos kirjeldatakse eneseempaatiana.
Inimene võib olla enda suhtes märksa karmim kui teise inimese suhtes. Lavategelane loob aga teatava psühholoogilise vahemaa. Kui vaataja tunneb tegelases ära midagi enda kogemusest, kuid suudab tegelase olukorda kõrvalt vaadates suhtuda temasse mõistmise ja kaastundega, võib sama pilku olla võimalik hiljem suunata ka iseendale.
Doktoritöös kirjeldab Jürjo, et tegelastega tekkinud empaatia võib aidata inimesel talle osaks saanud kaastunnet justkui tagasi enda poole pöörata. See võib olla eriti tähenduslik olukordades, kus inimene kipub iseennast süüdistama või kus keerulist kogemust on raske eemalt vaadelda.
See ei tähenda, et iga liigutav etendus muudaks inimese enesesõbralikumaks. Pigem loob teater selleks ühe võimaliku ruumi.
Lugu võib anda sellele kuju, millel päriselus kuju ei ole
Erilise tähelepanu all on Jürjo töös ka keeruliste ja traumaatiliste kogemuste kujutamine.
Päriselus võivad rasked sündmused jääda inimese mällu fragmentidena: ühe hetke, tunde või pildina. Teatrilugu seevastu liigub edasi. Sellel on algus, sündmuste käik ja mingisugune järg.
Lavastus saab näidata mitte üksnes traumaatilist sündmust, vaid ka seda, mis juhtus enne ja mis sai inimesest pärast.
Jürjo käsitleb teatrit ja draamat selles tähenduses omamoodi kontrollitud ruumina, kus vaatajal on võimalik kokku puutuda raskete olukordade ja emotsioonidega, ilma et ta peaks ise olema nende olukordade vahetu osaline. Draama võib aidata vaadelda alternatiivseid tegutsemisviise, mõtestada emotsioone ja uurida erinevaid perspektiive.
Samas on oluline piir selgelt välja öelda: teater ei ole psühhoteraapia ega vaimse tervise probleemide ravi.
Ka Jürjo rõhutab seda. Teatril võib olla heaolu toetav, eneserefleksiooni soodustav või isegi terapeutilise potentsiaaliga toime, kuid sellest ei saa järeldada, et teatriskäik asendaks professionaalset vaimse tervise abi. Doktoritöö ise sõnastab võimaliku mõju ettevaatlikult: teater võib pakkuda turvalisemat raamistikku, psühholoogilist distantsi ja alternatiivseid vaatenurki keeruliste teemade uurimiseks.
Sama etendus, erinevad inimesed
Uurimuse empiirilises osas kasutati nii küsimustikke kui ka süvaintervjuusid. Publiku-uuring keskendus Eesti Draamateatri „Mefistole“ ja Vaba Lava lavastusele „Ühiskondlikult kahjulik element“. Küsimustiku-uuringus osales kokku 243 vaatajat ning lisaks tehti 23 poolstruktureeritud intervjuud. Doktoritöö laiemas analüüsis käsitleti teisigi näidendeid ja lavastusi.
Tulemused kinnitavad midagi, mida teatripublik tunneb ilmselt intuitiivselt: teatrikogemus on sügavalt individuaalne.
Seda mõjutab vanus. Seda mõjutavad varasemad kogemused. Seda mõjutavad hoiakud, kultuuriline keskkond ja stereotüübid. Mõju avaldab see, milliste tegelastega inimene samastub ja millistega mitte. Oma osa on isegi sellel, millised mälestused etenduse ajal aktiveeruvad.
Järelikult ei pruugi kardinaalselt erinevad arvamused ühest lavastusest tähendada, et üks vaatajatest „sai õigesti aru“ ja teine mitte.
Nad võisid lihtsalt kohtuda sama kunstiteosega väga erinevast lähtepunktist.
Miks on pärast etendust rääkimine oluline?
Siin muutub uurimus eriti huvitavaks ka teatrikogemuse jagamise seisukohalt.
Kui teatrivastuvõtt sisaldab märkamist, emotsionaalset reaktsiooni, autobiograafilise mälu aktiveerumist, olemasolevate hoiakutega võrdlemist ja nähtule tähenduse loomist, siis ei pruugi etenduse mõju lõppeda aplausiga.
Mõnikord hakkab kõige huvitavam osa alles pärast saalist lahkumist.
Sõnastades, mis meid häiris, puudutas või üllatas, teeme nähtud kogemuse enda jaoks selgemaks. Teise inimese arvamus võib omakorda juhtida tähelepanu millelegi, mida me ise üldse ei märganud. Vestlus annab võimaluse võrrelda mitte üksnes hinnanguid, vaid erinevaid viise ühe ja sama lavastuse kogemiseks.
Jürjo uurimus osutab sellele, et teatri tähendus sünnib vaataja ja lavastuse koostöös: esitus annab materjali, kuid vaataja mälu, tähelepanu, kogemused ja maailmapilt osalevad sellest tähenduse loomises.
Selles mõttes ei ole küsimus pärast etendust „Kas meile meeldis?“ tingimata veel kõige huvitavam küsimus.
Võib-olla tasub küsida hoopis: „Mis sinuga selle etenduse ajal juhtus?“
Ka publikuarvustus on osa teatrikogemusest
ELABi vaatenurgast annab Jürjo uurimus publiku hinnangutele ja arvustustele veel ühe mõõtme.
Üksiku vaataja kirjutatud arvustus ei pea olema katse sõnastada lõplikku tõde selle kohta, kas lavastus on „hea“ või „halb“. See võib olla ka dokument ühest konkreetsest kohtumisest – lavastuse ja inimese vahel.
Mida inimene märkas? Milline tegelane talle lähedaseks muutus? Mis tekitas vastuseisu? Milline stseen jäi pärast etendust kummitama? Kas lavastus kinnitas midagi, mida vaataja juba uskus, või sundis mõnele küsimusele teise nurga alt vaatama?
Just seetõttu on huvitav lugeda ka arvustust, millega me ise üldse nõus ei ole. Teise vaataja kirjeldus võib teha nähtavaks hoopis teise lavastuse selle lavastuse sees.
Teater on küll ühine sündmus – kümned või sajad inimesed istuvad samal ajal samas ruumis –, kuid iga inimene viib sealt lõpuks kaasa oma kogemuse.
Ja kui need kogemused pärast etendust sõnastada ning teistega jagada, saab nähtavaks veel midagi: mitte ainult see, mida teater laval teeb, vaid ka see, mida teater meiega teeb.
Uurimusest. Merilin Jürjo doktoritöö „A Psychological Reception Model of Theatre Performance“ („Teatrietenduse psühholoogiline vastuvõtumudel“) ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuses 2026. aastal. Tööd juhendasid Tartu Ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro ja koolipsühholoogia lektor Astra Schults; oponent oli Stockholmi Ülikooli emeriitprofessor Willmar Sauter. DSpace
Allikad: Johannes Peetsalu, „Doktoritöö: teatris käimine annab võimaluse eneseempaatia arendamiseks“, ERR Novaator, 27.09.2026. ERR Novaatori artikkel Merilin Jürjo, A Psychological Reception Model of Theatre Performance, Tartu Ülikool, 2026. Doktoritöö Tartu Ülikooli digikogus
