Tammsaare Teater on üks väiketeater Tallinnas, millest mõned inimesed pole kuulnud, aga teadjamad teatrikülastajad on ja nii mitmedki on meie teatri etendusi vaatamaski käinud. Teatrit võib teha mitmel erineval viisil, kuid kindlasti ei piirdu Tallinna teatrielu ainult Draamateatri või Linnateatriga! Tammsaare Teater on unikaalne sellepoolest, et juba üle 70 aasta on teatri etendustes kaasa teinud nii need, kellel on näitleja diplom taskus, kui ka need, kes on saanud meie Teatris mängides mõtte minna lavakunsti kooli. Aga paljud meie teatri head ja kandvad lavajõud teevad teatriimet teiste ametite kõrvalt. Ja TEATRIIME sünnib ikka elava inimese kaasabil, mitte kooli lõputunnistuse najal. Pakume publikule elamusi klassikast nüüdisdramaturgiani, keskajast kuni tänapäevani. Vaata ringi ja leia meid üles, ehk juhtub see juba täna!

Tammsaare Teatri etenduste reklaam on üleval Piletilevis ja Hopneri Majas Tallinnas. Samuti võib meie Teatrit külla kutsuda väljaspoole Tallinnat.

Väike statistika

71. hooaeg (2018)

Tammsaare Teater andis oma 71. hooajal 32 etendust. Tõime lavalaudadele 2 uut lavastust.
Kokku mängisime viite erinevat lavastust ning meid käis vaatamas ligi 500 külastajat (koos keskaja üritustega).

Meie ajalugu

See oli 1947. a., kui grupp teatrisõpru pani aluse tolleaegsele ENSV Töönduskooperatsiooni draamaringile. 1948. a. asus lavastaja-tööle Enn Toona. Ja kui esimesel aastal tegeldi peamiselt lühinäidendite õppimisega, siis julgeti võimeka teatrijuhi Enn Toona käe all lavale tuua ka «täispikki» etendusi.

Esimeseks kaalukaks tööks sai A. Arbuzovi «Tanja», kus peaosalist mängis siis veel koolitüdruk Ita Ever. Etenduse soe vastuvõtt publiku poolt tõestas draamaringi elujõulisust ja lisas vaid indu. Repertuaari võeti teatud-tuntud suurlavastused: M. Lavrjonovi «Murrang», A. Ivanovi «Soomusrong 14-69» jt.
Mõne aastaga tõusis Töönduskooperatsiooni draamaring Tallinna isetegevuslike draamaringide esiridadesse. Mureks sai aga etenduste korraldamine. Kuna teatritrupil puudus oma kodulava, oldi etendusi sunnitud andma juhuslikult; kord ühe, kord teise kutselise teatri laval, klubides ja mujal. Seetõttu mängiti lavastusi 2-3 korda, vahel aga ainult 1 kord. Etenduse ettevalmistamiseks kulus aga kuid.

1952. a. hakati regulaarselt etendusi andma Trükikoja «Kommunist» klubis (Nüüdne Von Krahli teater). Igal kuul kohtuti publikuga 6-8 korda. Tehti kümmekond proovi nädalas. Samal aastal asus pärast Kunstiinstituudi lõpetamist tööle teatri kunstnikuna Ella Loodma.

Dekoratsioone hakati valmistama omas töökojas, etendustes hakati kasutama tehnilisi töötajaid: lavameistrit, elektrikut jt. Seega võib väita, et alates 1952. a. jätkas Töönduskooperatsiooni draamaring oma tegevust isetegevusliku teatrina.

1956. a. alustas Eduard Ralja juhtimisel tööd ka teatristuudio, mis hoolitses järelkasvu eest.
Neil aastail osalesid isetegevusliku teatri lavastustes Ita Ever, Ellen Alaküla, Hilja Ralja, Lulo Purre, Ruth Peramets, Rihard Peramets, Laine Vasemaa jt.

1957. a. anti draamaringile rahvateatri nimetus. Mõned aastad hiljem hakkas rahvateater kandma nimetust A. H. Tammsaare nim. Rahvateater. Teatri peanäitejuhiks sai «Ugala» näitleja Raido Murss. Ajutine statsionaar saadi Viru tänava tuletõrjemajas. Lavastama soostusid ka kutselised lavastajad: Andres Särev (A. Kitzbergi «Püve talus»), Tõnis Kask (S. Mihhalkovi «Metslased»), Heino Kulvere (O. Toominga «Õpetaja Hiiemägi»). Kui aga tuletõrjemaja oma kultuuritegevuse laiendamise põhjendusega lepingu üles ütles, oldi taas «kodutud». Siis asuti ratastele.

Aastatel 1970-1998 juhtis peanäitejuhina teatrit Felix Urve ja 1974. a. asus lavastajana tööle Aare Elts. Teatri argikoduks sai Kohaliku Tööstuse ja Kommunaalelukondlike Ettevõtete Tööliste Ametühingu Tallinna Klubi Wismari (end. Mitšurini) tänaval. Mõnekümne ruutmeetrises proovisaalis valmisid M. Karusoo «Kõik oleneb meist», A. Arbuzovi «Vanamoodne komöödia», A. H. Tammsaare «Vargamäe», E. Vetemaa «Jälle Püha Susanna», A. H. Tammsaare «Ma armastasin sakslast», J. Krossi «Neli monoloogi Püha Jüri asjus». Oma kodulava saadi samas klubis tegutseva isetegevusliku nukuteatri «Käpik» saalist. Neil aastail osalesid teatri töös Riho Räni, Heino Kalev, Leida Rammo, Silvia Olander, Mait Raid, Elle Veigel, Milvi Lepassalu, Hilda Täht ja paljud, paljud teised.

1984. a. osales teater «Püha Susannaga» rahvusvahelisel teatrifestivalil Ungaris.

1987. a., kui klubi uue maja ehitusprojekt valmis, koliti ajutiselt Pikale tänavale. Ajutine vahepeatus kujunes aga üheksa aasta pikkuseks, sest vahepeal otsustasid linnaisad kultuuriasutuse ehituse lõplikult peatada. Põlema süüdati ka kostüümi- ja dekoratsioonilaod. Ent ka lagunevas ja külmas Pika-tänava majas ei antud alla, sinna ehitati poodium-lava ja hakati etendusi andma. Et viimseidki teatrifanaatikuid alles hoida, liideti 1991. a. A. H. Tammsaare nim. Rahvateater ja Nukurahvateater «Käpik» ühiseks Tallinna Toomteatriks, mille juhiks sai Jaan Urvet.

1988. a. nimetati pika nimega ametiühingu kultuuriasutus Tallinna Toomklubiks.

Kui 1988. a. riigipiir lahti sulama hakkas, pääses ka meie teatri rahvas laia maailma. Folklooriainelise «Mardilugudega» rännati Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Tšehhis, Hispaanias, Valgevenes, Leedus, Bulgaarias jm. Valmisid M. Druoni «Roheliste sõrmedega poiss», H. Raudsepa «Demobiliseeritud perekonnaisa», P. Shafferi «Must komöödia», Z. Topeliuse «Soome muinasjutud» ja M. Mitroviči «Röövimine keskööl». Võõrustati teatreid Islandilt, Soomest, Rootsist jt.

Pärast pikki aastaid kestnud «võitlust» sai Toomklubi 1996. a. jaanuaris endale sooja ja ruumika kodu Vene tänaval. Teatrirahva omal jõul ehitati valmis järjekordne teatrisaal (juba neljas) ja alates 1996. a. märtsist annab seal etendusi oma ennistatud nimega A. H. TAMMSAARE nim. TEATER.

Kuigi teater andis etendusi, hakkasid teatrit kimbutama mitmed hädad ja õnnetused (näitlejate «kadu» nii otseses, kui kaudses mõttes, mis on harrastusteatritele omamoodi tüüpiline); samuti hakkas väsima pikka aega teatrit vedanud Feliks Urve… kuidas edasi? Vahepeal võtsid teatri vedamise enda peale Toomas Silm ja hiljem Riho Sarapik… aga ikkagi? Endised lavastused elasid oma aja ära ja eelmainutud põhjusel said kaks järgnevat planeeritud lavastust endale külge märgi «abort». Lõpuks võtsid järelejäänud näitlejad end kokku ning sellest sündis Leili Bluumeri käe all lasteetendus «Kuningal on häda». Aastatel 2000 – 2006 oli teatri kunstiline juht Allan Kress. 2007. aastast juhib teatrit Anne Velt.

2011 aasta hakul otsustas aastakümneid Tallinna Toomklubi huviringina tegutsenud trupp, A. H.Tammsaare nimeline teater, alustada iseseisvat elu MTÜ Tammsaare Teater nime all.
Kolme viimase tegutsemisaastaga on moodustunud tegus ja ühtehoidev trupp, kes on leidnud kindla publiku ning seadnud end Tallinna kultuuripilti omanäoliste keskaja teemaliste ürituste ja etendustega.
MTÜ Tammsaare Teatri trupi juhiks oli Meelis Sekk, lavastajatena jätkavad Hans Kaldoja ja Anne Velt.
2014a. otsustati jätkata pigem loomingulise trupina ning loobuti trupijuhist ning jäi kolmeliikmeline juhatus. Repertuaari valik sõltus lavastajatest Reet Paavelist ja Allan Kressist. 2016a. saavutas harjumaa harrastusteatrite festivalil Reet Paaveli lavastus N.Simon “Sekstett a`la carte” peaauhinna ja 2018a. vabariiklikul Harrastusteatrite festivalil sai näitleja Andres Kask perepoja rolli eest lavastuses A.Camus “Arusaamatus” näitlejapreemia.