Triin

Tegu on ühe igati lõbusa ja kaasahaarava etendusega, mida mõnus ja lihtne vaadata - äge šõu! Samuti leidub seal ka tõsisemaid ja mõtlemapanevamaid kohti. Laulud olid toredalt eestindatud ja kõlasid väga efektselt. Tanja käre hääl, temperament ja aktsent sobitusid kenasti peaossa ning ullikesed gängsterid panid samuti muigama. Näha oli, et näitlejad ise täiega nautisid kogu protsessi.

Huvitav lähenemine, suunatud nooremale teatripublikule, kuid endalgi tore vaadata. Tuldud lapse tasandile, kasutades tähelepanu köitmiseks teemasid, mis ka tänapäeva lapsi kõnetavad. Viire Valdma vanaema rollis oli väga lahe - parasjagu üle võlli, tiba sõge ja ilmselgelt elas ise rolli sisse. Usun, et igas eas publik leidis sealt midagi enda jaoks! Unistada, uskuda, tegutseda, olla olemas, elada! Ehk äratab nii mõnegi vanema, vanavanema ning paneb pidurit tõmbama.

Alice´i lugu mulle väga meeldib ja tausta teades on seal sisu ikka igas vanuses vaatajale ja kuulajale. Etendus algas reipalt, tavapärasest formaadist pisut teistmoodi, kuid mingil hetkel jõudis kohale, et edasi see nagu ei liigugi. Koguaeg jäi lootus, et äkki nüüd hakkab miskit juhtuma…. aga siiski ei juhtunud. Kiidan huvitava lähenemise eest – mäng kaamera ja varjudega! Varjude mäng oli efektne, kuid läks minu hinnangul pisut pikale. Saalis nagunii pime, isegi lava oli pime ja kahjuks ka mu 10+ vanuses laps toetas pea õlale, sest uni tahtis silma kippuda. Kuna etendus ei olnud pikk, siis vaheaega ei olnud, kuid lahendus, kuidas saalitäit rahvast ikkagi mitte päris unne suigutada, oli taas üllatavalt toredasti lahendatud😊 Kogemuse võrra jälle rikkam.

Peaaegu tühi lava, kuid see-eest veenev valguse ja helitöö, mis kokku lasi näitlejatel särada ja tekstil kanda. Hakkavad mängima võimuiha ja inimlikkus - huvitav, mitmekihiline ja parasjagu õpetlik tükk. Omaette rolli sooritas Kait Kall narri/ kassi rollis, kes justkui mõjus etenduses kui võõrkeha, kuid oma mahlakate väljaütlemistega andis kogu tükile mõnusa varjundi. Muidugi soovitan soojalt!

Regilaul, muigama ajavad kostüümid, jooga!?! Bakhandid ja nende kostüümid - täiesti omaette nähtus, ilmutus, ilmaime ja Tiit Sukk kõikvõimsa jumala rollis:) Adidase dressid, maadluskostüümid, huumor, traagika, (au)ahnus, (võimu)iha - seda kooslust on päris põnev jälgida. Tekib pidevalt mõte, et kuhu veel ja mida veel ja tulebki veel. Etendus on pikk ja lõppes minu jaoks harjumatult hilja, mis tähendas, et võitlesin lõpuks omajagu unega, kuid vaatamist väärt ja naerda sai.

Mul õnnestus näha viimast etendust mängukavas ja arvatavasti just sellel põhjusel oli see tükk veel eriti üle võlli, mitu vinti peal ja näitlejatelgi oli laval raske naeru tagasi hoida, rääkimata publikust:) Ei mäleta, millal viimati naersin ühe teatrietenduse peale nii, et pisar silmas! Ma ei ole väga lihtsa huumori fänn, kuid sel etendusel oli oma võlu. Arvatavasti just asjaolu, et tegemist oli viimase etendusega mängukavas, panid näitlejad heas mõtte hullu! Tundus, et nad kohati jälgisid publiku reaktsiooni ja mingi stseen hakkas täiesti oma elu elama. Või kuidas Saksamaal räägitakse võru murdes või prantsuse aktsendiga. Lisaks kestis see etendus ligi 30min kauem kui esialgselt plaanis, kuid üldse ei tundunud, et tükk oleks kuidagi veninud. Mõnus ja mahlane spioonikomöödia, mida sellises võtmes raske kindlasti korrata. Siit muidugi endale kõrva taha panna, et viimane etendus võib lisada tükile vürtsi:)

Mefistot läksin vaatama just selle pärast, et sattusin vaimustusse väga positiivsetest arvustustest. Kuna ootused olid suured, siis esialgu oli pisut hämming, kuid mida aeg edasi, seda paremaks etendus läks ja tagasi vaadates võib öelda, et jäin väga rahule. Saab tõmmata parasjagu paralleele ka tänapäeva ühiskonnaga, poliitikaga kui ka selle hullusega, mis maailmas toimumas - kes/kas/kus/kuidas ja mis põhjusel midagi teeb ja mingeid otsuseid vastu võtab. Kes jääb truuks oma tõekspidamistele ja kes müüb end maha odava kuulsuse eest või lihtsalt hirmust... kurb, kuid reaalsus. Kokkuvõtteks võib öelda, et väga hea esitus Ulfsakilt ja tahaks loota, et nii see etendus kui ka temaatika, ei jäta kedagi külmaks - pakub elevust ja elamust.

Nonii.... selline tükk Estonia laval! Esimese vaatuse lõpuks olin tõesti päris nõutu, sest ei osanuv võtta seisukohta, kas tegemist on ikka minu maitsele tükiga. Estoniat külastades on kujunenud juba mingi eelarvamus:) Siiski... lava säras ja näitlejad särasid sõna otseses mõttes:) Kostüümidele hindeks 5+, tõesti lahe, et segatud oli nii tänapäeva kui ka Vana-Kreeka mütoloogiat. Nalja siiski sai ja alati ei peagi olema liiga tõsine:) Nechayeva oma seksapiiliga oli mõjuv ja kindlasti püüdis paljude tähelepanu. Teema ka tänapäeval aktuaalne ja loo moraal ei jäänud kindlasti ühelgi vaatajal arusaamatuks. Kahjuks suutsid pensionärid viia etenduse lõpuks minu tuju nulli ja see generatsioon ju ometi peaks teadma midagi teatrikultuurist. Etenduse lõpuks tõusid esimestest ridedest telefonid filmima ja pildistama - no pole sõnu!!! ja no ei puudunud ka helisev telefon...

Väga elav ja energiline esitus! Tempo oli kõva ja jäin mingi hetk kella vaatama ning mõtlema, et millal näitlejal laval õhk otsa saab... Kahjuks ei jõudnud kõike seedidagi kui juba uus teema peale tuli. Siiski, vast igaüks leidis sealt midagi enda jaoks ja suutis samastuda. Erinevad karakterid, ilmekad žestid, hääletoonid ja näoilmed - keegi ikka kuskil pahvatas naerma ja kohati ajas see omakorda naerma:) Start on tehtud ja siit saab ainult edasi liikuda!