Orpheus põrgus (2022)

Offenbachi rütmikas ja fantaasiarikas muusika koos lauludega, mis võiksid tänapäevalgi seljatada kõik Eurovisiooni hitid, tekstiautorite Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy vaimukus ning puändirikkus ning võimalus pakkuda publikule nauditavat vaatemängu on toonud kuratliku operetikomöödia „Orpheus põrgus“ ikka ja jälle mängukavva.

Kes on see pagana Orpheus ja miks mind peaks huvitama see, mida ta põrgus tegi või ei teinud ja kuidas ta sinna üldse sattus? Samas, põrgu on ju omamoodi huvitav, koht, kus tõenäoliselt keegi teatrikülastajatest pole käinud. Miks siis mitte pakkuda sellest salapärasest pahelise kuulsusega paigast muusikalist ja mängulist versiooni, mille puhul  lugupeetud publikul pole mugavalt toolis istudes vaja karta mulisevasse katlasse viskamist.

Lugu iseenesest on lihtne ja ainult pisut üleloomulik: oma laulu ja lüüramänguga kõiki lummanud müütilisest Orpheusest on saanud viiuliprofessor, kes – ah! – kaotab oma naise Eurydike õnnetuse läbi ning läheb teda jumalatelt tagasi nõudma. Ainult et Offenbachil ta ei tee seda vabatahtlikult, sest tahab naisest hea meelega lahti saada ning ka tollel on kõrvalsuhe naabrimehega, kes osutub allilma valitsejaks Plutoks – seega sureb Eurydike ülimeelsasti, et tollega kaasa minna. Orpheust sunnib kangelaslikku retke ette võtma tegelane nimega Avalik Arvamus, kes jälgib nii müüdist kui moraalireeglitest kinnipidamist. Kuid enne allilma suundumist otsivad nad naist Jupiteri juurest, misläbi peajumal noorema venna vallutusest teada saab ning teda hoopis endale ihaldama hakkab. Ka Eurydikele pole positsioonikam jumal vastumeelt. Siiski juhtub nii, et ilma jäävad mõlemad ning naine jääb hoopis veinijumal Bacchuse juurde, mis ei paista teda samuti morjendavat. Nagu ka kedagi teist, sest kõlab aegumatult tujutõstev kankaan, mille saatel kõik tantsu vihuvad, Avalik Arvamus teiste seas.