Vend Antigone, ema Oidipus (2023)

On selline vana müüt, et kuningas Midas jälitas metsas kaua aega tarka sileeni, Dionysose saatjat, ilma, et oleks teda kinni püüdnud. Kui ta sileeni lõpuks kätte sai, küsis kuningas, mis on inimeste jaoks parim ja kõigest kõige suurepärasem? Daimon vaikis kangekaelselt ja kõigutamatult, kuni ta kuninga sunnil ütles kileda naeru saatel sellised sõnad: armetu ühepäevasugu, juhuse ja vaeva lapsed, miks sa sunnid mind endale ütlema seda, mida sul pole sugugi kasulik kuulda? Kõigist parem on sinu jaoks täiesti kättesaamatu: üldsegi mitte sündinud olla, mitte olemas olla, olla mitte miski, paremuselt järgmine aga sinu jaoks: võimalikult ruttu surra.

Eelnenud tsitaat Nietzsche „Tragöödia sünnist“ ei olegi nii masendav, kui esmapilgul tundub, sest nagu ta mujal sedastab, et elu on küll kannatus, kuid kui leida kannatusele mõte, võib ellu jääda. Ja selle mõtte otsimisega elavad inimesed ju tegelevadki, vahel rohkem, vahel vähem. Tragöödia puhastava leegi valgel on lootust esimese maailma mured sujuvalt unustada ja tunnistada, millised on need olukorrad, kust meid aitavad välja ainult vaprus ja inimlik moraal.

2500 aastat tagasi Ateena kohalikul näidendivõistlustel äramärgitud tragöödiatest on Mati Unt 20 aastat tagasi kirjutanud oma Teeba-tsükli – kompaktse, selge ja undiliku spiel’iga vürtsitatud lummava eepose inimese pimedusest ja saatusele vastuastumisest. Undil läks paremini kui Sophoklesel ja Euripidesel, tema versioon võitis toona Eesti näidendivõistlusel peapreemia ja tuleb nüüd omamoodi Mati Undi naasmisena Draamateatrisse uuesti lavastamisele.