Triin

Väga meeldis see etendus! Karakterid olid huvitavad, muusika kaunis, lihtne jälgida - kõik kokku tekitas väga hubase tunde ja haaras kaasa. Isegi mu 8-aastane nautis etendust ja tahtis kohe kaasa laulda:) Soovitan kogu perele!

Värsivormis ettekannet oli pisut keeruline jälgida. Laval toimus päris palju ja kui pilk läks uitama, siis juba tekst kadus. Seega pidin pidevalt keskenduma kõnelejale, et midagi maha ei magaks. Arusaadavalt oli tahetud uhkustada võõrsõnadega, mis eriti peene mulje daamidest pidi jätma, kuid kahjuks endalegi küsimärke tekitas:) Maised ihad, üldinimlikud nõrkused ja vastandiks nn õpetatud naised, kelle eesmärgiks vaimne rikkus, mida aetakse taga iga hinnaga, samas usutakse iga inimest, kes paistab enesekindel ja lausub suuri/ tähtsaid sõnu. Mis on tõde? Kes jääb lõpuks pika ninaga? Anu Lamp oma rollis jättis kustumatu mulje:) See aegluubis kulgev ja justkui pilvedes hõljuv vaikne vanatüdruk, nähes välja nagu Kunksmoor, samal ajal olles veendumusel, et just tema on noore hurmuri ihaldusobjekt. Etenduse lõppedes oli niiiiiii palju küsimusi ja arutelu kaaslasega jätkus veel pikalt. Eks igaüks ise otsustab, mis on tõde, mis on õige ja kas eesmärk on jätta mingit muljet, et kellelegi meele järgi olla või jääda ise endaks ja olla enesekindel kõigi oma "vigade ja nõrkustega". Tükk kõnetas, ajas naermagi ja mina ütleks, et ka tänapäeval väga aktuaalne teema!

Väga tore ja südamlik jätk "Kadrile"! Kaasahaarav, samas ajastutruu, sh hea mängukoht - aeg lendas. Laps muidugi kommenteeris, et imelikud laulud ja mis see internaat üldse on:) Häiris taustamüra, mis kostus tänavalt (keegi alustas kuskil lähedal raju rokk-kontserdiga) ja kohati streikisid mikrofonid, kuid see ei mõjutanud üldist emotsiooni. Tiba jäi ka kriipima, et esines pisut palju karjumist, aga ju see pigem ajastule kohane? Kokkuvõttes ainult kiidusõnad - lapsed olid ägedad, esitus sujuv, vaatamine puhas nauding. Kindlasti minge vaatama kui veel võimalus avaneb!

Esmakordne kogemus sellises formaadis teatrietendust vaadata - 360 kaamera ja korteris. Pildikvaliteet siiski oleks võinud parem olla. Süžee pani mõtlema ja usun, et nii mõnigi suutis samastuda. See on elu! Põnevust jätkus lõpuni... pidevalt tuli vihjeid, mis pani mõtte jälle uues suunas rändama. Anda uus võimalus või mitte, uskuda või mitte, tunda kaasa või mitte... suhted ongi keerulised ja selleks, et asjad edeneksid on vaja mõlema poole tahet. Hea töö mõlema näitleja poolt!

Kõik osad hästi ja usutavalt mängitud! Huvitav vaadata ja pani mõttes kohe tänase ühiskonnaga paralleele tõmbama. Mõte läks rändama ja etendus andis kõneainet ka mõnda aega hiljem erinevates seltskondades. Pean tunnistama, et filmi pole näinud, kuid võtan selle järgmiseks ette:) Mulle meeldis!

Garderoobis ei olnud saba, wc-s ei olnud järjekorda, saal oli kahjuks samuti pool tühi... Läks pisut aega, et näitlejate rollipaigutusega ja -vahetustega harjuda - kes on kelle ema, laps, kaasa, jne. Kui aga süsteemile pihta sain, rullus lahti eluline, südamlik, siiras ja soe teekond ühe kokkuhoidva perekonna elust. Klaudia Tiitsmaa ema rollis tegi super näitlejatöö! Esialgu ei saanud aru, miks kõik krabistavad salfapakkidega, aga esimese vaatuse lõpuks hakkas endalgi see tunne juba sees vaikselt kerima. Mind valdas tihti äratundmine ja see pani mõtlema enda elule, perekonnale ja mind ümbritsevatele inimestele ja nende rollile minu elus. Tükki sisseelamine võtab aega, aga kui sa oled kohal, siis paratamatult võtavad emotsioonid võimust. Soovitan!

Midagi ootamatut ja väga teistmoodi! Lavakujundus oli lihtne, kuid tabav. Lavastajad hoiavad neile omaselt lippu kõrgel ja esimesest hetkest eristus kõik nn tavapärasest teatri formaadist. Endalegi üllatuseks (ma ei olnud kindlasti esimene piletiostja), suutsime juhuslikult saada selle lavakujunduse puhul väga head kohad. Kui mõelda nüüd loo sisule, siis vaade alt üles tõstis neid võimumängu esindajad justkui veelgi kõrgemale ja jättis veel võimsama ja suurema mulje. Orkestri taha ilmuvad lähikaadrid näitlejatest annavad samuti edasi võimast ja vahetut emotsiooni igast saali nurgast jälgijale. Sümfooniaorkester saateks oli kirss tordil ja see, kuidas nad sulandusid etendusega ühte... kõik tundus nii loomulik. Võtted, mida laval kasutati - valguse- ja live-video mäng, rekvisiidid, kostüümid - kõik oli detailideni lihvitud ja mõjus kokku salapäraselt ja müstiliselt! Minu lemmikuks oli Priit Võigemasti kehastatud nõid, kes oma sajatustesajuga sai alati kogu mu tähelepanu. Samuti pisut ootamatu lõpplahendus või pigem pean ma silmas seda, kuidas lõpp oli lavastatud - tee, mis sa tahad, varja kuidas suudas või ole sa kasvõi kõige võimsam valitseja, aga lõppude lõpuks oled ikka selle nn "kõge vägevama" ees nagu süütu laps.

Idee on geniaalne - lühiooper ja ballett põhimõtteliselt ühes etenduses. Teostus siiski jätab pisut soovida või tuleks endale tuhka pähe raputada ja oleks pidanud enne etendust mõnevõrra eeltööd tegema. Etendus oli väga tempokas ja jäi parasjagu segaseks... või vastupidi, andis vaatajale võimaluse fantaseerida ja arendada neid liine edasi oma parima äranägemise järgi. Kuna ma vaatasin seda koos 9-aastase tütrega, siis temalt ma liiga positiivset emotsiooni kätte ei saanud ja võimalik, et seegi mõjutas minu üldist hinnangut etendusele. Lastele ehk liiga abstraktne!? Ballett aga oli ilus, muusika võimas - tantsijate riietus lihtne, mis võimaldaski rohkem keskenduda tantsule kui kostüümidele ja pani kogu etendusele meeldiva punkti.

Lammasmäe on väga äge koht sellise etenduse esitamiseks - hästi läbi mõeldud lavakujundus ja mõnus ürgne atmosfäär jõe kaldal, lossi taustal. Kohale kiirustasime ikka täpselt algusajaks... oleks enne etendust teadnud, et piisava ajavaruga kohale jõudmine on lausa kohustuslik, nautimaks sealset õhustikku, uudistada ringi territooriumil, süüa mõnus õhtusöök ja pista nina vaikselt loojuva päikese suunal. Õnneks sai seda teha mõnusalt pikal vaheajal. Tegelaskujudest väärib minu poolt enim kiitust nõid, kes mõjus lausa müstiliselt! Ta oli ja ei olnud ka - tõlgendamise küsimus:) Väga hästi läbi mõeldud ja välja mängitud roll - täiskomplekt. Rohkem ei tahakski kommenteerida, seda peab ise kogema;) Lugu rääkis ka tänapäeva ühiskonda puudutavatest valusatest teemades nagu usk, eetika, truudus, omakasu, kuid tehes seda enamjaolt läbi põnevate seikluste, huumori, romantika. Kaasahaaravad võitlusstseenid, lahedad tegelaskujud (Robini kamraadid munk ja Väike John, šerif tundus samuti paras naljavend), ilmekad efektid, mis moodustasid tervikuna vahva suvelavastuse. Lõpp oli ootamatult kiire ja kohati koomiline, aga rahvas tundus olevat vaimustuses. Sääsetõrje ei tee ka paha (kui on parasjagu nende pahalaste hooaeg):)

Võib julgelt öelda, et kogu lava oli lavakujundust täis - maast laeni, äärest ääreni ja see oli omamoodi vaatamisväärsus, kui osavalt näitlejad sellele "seinal" oma etteastet tegid:) Liikumine kaljudel, lossimüüridel, kuristikuäärel ja stseenide vahetused olid sujuvad ja kõvasti andis juurde ka valguse mäng/ videoinstallatsioon, mis eristas ajajärkusid ning aastaaegu. Põnevalt oli lahendatud Ronja kasvamine beebieast nooreks tütarlapseks. Mida ma täpselt silmas pean, seda võiksite minna ise juba vaatama:) Nukunäitlejad sulandusid igal hetkel taustaga, kiidan nende kostüümilahendusi. Kogu etendust saatis kohati kurvameelne, kuid kaasahaarav muusika, Loviisi hundilaul kummitab siiani. Lugu räägib sõprusest, armastusest, perekonnast, vaprusest - kuigi sihtgrupiks on kooliealised lapsed, siis midagi õpetlikku leiab nii suurem kui ka väiksem. Minu 10-aastane arvas etenduse lõpuks, et pisut pikale venis see etendus (kokku 2h40min), kuid ise ei saanud arugi, sest haaras kaasa ja aeg lendas. Näitlejad sobitusid kenasti oma rollidesse. Peategelase rolli täitmist kiidan kõige rohkem. Ilus oli vaadata, kuidas laval tekkis harmoonia ja lõpptulemuseks oli südamlik lavastus.