Stella

Von Krahli uue tärkamise avalöögi lavastus ,,Jussikese 7 sõpra” on omane uue trupi noorte- ja uuepärasele teatritegemisele. Von Krahli uut, kuid teatrile omast eripärast suunda aitavad lisaks trupile juhtida kunstiline juht Juhan Ulfsak ja teatrijuht Jaak Prints, kelle sõnu on teater kunst, mida tuleb kogu aeg uuesti leiutada ja defineerida. Sel puhul luuakse kupatus, mida trupp kirjeldab ise kui pühapäevamaad, kus kõik on kogu aeg hästi. Etenduse esimene pool oli tõeline düstoopia, kus kõik on kui roosamanna ja ilma muutusteta nagu veniv näts. Just selle mahedama nätsu soovimine võis olla konarus ideaalmaailmas, mida ei taheta aksepteerida. Kõike võis võtta jaburalt vaimukana või sügavalt ühiskonda mõnitavana. Kui üks spaaline oma unenägude tõttu pühapäevamaa absurdsust kahtlustama hakkab, toovad teised ta elektrišokkidega maa peale tagasi. Väljapääsmatust kindlustab ka igale šokile järgnev Morrissey lugu ,,Everyday Is Like Sunday”, mis hoiab kõiki lõõgastuvas ideaalpuhkuses edasi. Ilusa pildi lööb katki Jussike (Karl Birnbaum), kes valgustab puhkajaid (ja ka publikut) karmima töömeheliku reaalsusega, kus pole aega logelemiseks, vaid tuleb riistad kätte võtta ning tegutsema asuda. Korraliku spaakogemuse atmosfääri loomine on õnnestunud soojade valgustoonide ning hüpnoosi viiva muusikaga. Samahästi on see meeleolu hävitatud taastärganud puhkajate esitatud muusikapaladega, kus elektrikitarr, valjult põrisevad trummid ning röökiv laulmine justkui tööpäevad meid hirmutavad. Lavastus võlus mind oma eri moodi mõistetavate käsitlusvõimaluste poolest. Esimesel korral (pealiskaudse pilguga) vaadates, oli põhiliseks reaktsiooniks lõkerdav naer. Erilisemateks naerutekitajateks võisid olla tobedalt lembed vestlused, mille tühisust rõhutati mitmete kordustega. Samuti ka seik, kui Jussike väga nähtavalt neljanda seina lõhkus ning publikus istet võttis, vaadates spaalisi kui narre. Kindlasti ka rokilik muusikaesitus, kus pühapäevamaalised publikukülastaja näkku ülimalt käestlastud emotsiooni karjusid. Teisel vaatamisel oli sama palju kihistamist, kuid tekkis n-ö ahhaa efekt, mil selgus selgem pilt iroonilisusest, mille najalt etendus kulges. Minu jaoks oli tegu teatrielamusega, mille sarnast ma varem kogenud polnud. Samanimelisest alusteosest vormiti mõtisklemapanev kompositsioon, mille piiride ja edasiantava sõnumi põhitaotluse määramine sõltub vaataja maailmavaatest, hetkelisest meeleolust ja iroonia äratuntavusest.