Säsil Potter

Minu jaoks oli lavastus täiesti uus kogemus. Ise olen rohkem käinud vaatamas komöödiad seega selline lugu oli minu jaoks midagi uut ja põnevat. Enne vaatamist arvasin küll, et ehk on see minu jaoks liiga traagiline lugu. Ja kuigi lugu ise on tõesti sünge ning laval kõlavad püssipaugud ja on tapmist, siis Kullervo lugu on äärmiselt huvitav ja mõtlemapanev. Pääru Oja sobis peategelase rolli valatult. Oli näha, et ta pani rolli kogu oma hinge, sest tema emotsioonid olid uskumatult tõetruud ja täpsed. Lavakujunduse juures jäi mulle meelde see, kuidas kasutati ära esemeid. Laval olid kivid, mis sümboliseerisid inimese hinge. Igakord kui keegi suri, langes tema kivi ehk hing põrandale. Selline lahendus on loominguline ja huvitav. Soovitaksin lavastust kõigile, sest seal jagub nii põnevust kui ka veidi huumorit.

Üks element, mis mulle tohutult selle lavastuse juures meeldis, oli see kui lihtsalt oli ära seletatud Eesti kirjakeele ajalugu. Laval oli tahvel, kus olid kõik tähtsamad punktid kronoloogilises järjekorras toodud ning see aitas lavastuse jälgimisele palju kaasa. Lisaks muidugi suurepäraselt andekad näitlejad, kes laulsid vapustavalt. Lavastus oli humoorikas kuid väga õpetlik ning sain tänu sellele palju uusi teadmisi meie kirjakeele ajaloo kohta.

Kolm Vanakreeka mütoloogia tegelast. Mida on neist rääkida pea neli ja pool tundi? Just seda mõtlesin, kui ostsin pileti ning tutvusin põgusalt lavastuse sisuga. Tuleb aga välja, et rääkida on palju ja oi kui põnevalt ja kaasahaaravalt on Linnateater selle keerulise sisuga loo jutustamisega hakkama saanud. Tulin saalist välja ning mõtlesin, kui loominguliselt on lavale toodud tegelased, kes elasid tuhandeid aastaid tagasi. Veelgi huvitavam oli see, kuidas nende tegelaste lood, ei erinenud tohutult palju meie praegusest ajast. Sõda, armastus, valu - need on vaid mõned elemendid, mis tekitasid kohe paralleele tänapäevaga. Kogu lava kasutus (heli, valgus, rekvisiidid) aitasid tohutult kaasa loo jutusamisele, sest kõik kokku tekitas tunde, nagu oleksin astunud Vanakreeka aega. Ei saa ka mööda vaadata super näitlejatööst. Näitlejaid lõid nii ehedad tegelaskujud, et need tõid välja nii pisarad kui ka külmavärinad. See oli teatrielamus, mis oli võimas, emotsionaalne ja unustamatu!

Kaks venda. Lapsepõlvekodu. Vanad haavad. Juba lavastuse alguses meeldis mulle, kuidas vennad on pealtnäha nii erinevad kuid samas ka nii sarnased. See kuidas lugu tükk-tüki haaval lahti hargneb ning vanad haavad vendade vahel esile kerkivad, oli äärmiselt osavalt lavastatud. Lavastaja Diana Leesalu kasutas ära nii heli kui valgust, mis andis lavastusele palju juurde. Kunstinku töö oli niisamuti võimas, sest lavakujundus oli tõetruu ja nii detaline, et viis mind 70.-80. Ameerikasse. Lisaks pean ma esile tooma näitlejatöö, mis selles lavastuses mulle tohutult muljet avaldas! Indrek Ojari ja Märt Piusi koostöö laval oli sujuv ning tõeliselt jõuline. Lavavõitlusest rääkimata. Meeldejäävad rollid tegid ka Piret Kalda ja Allan Noormets, hoolimata pigem vähesest lavaajast. Osav ja selle lavastuse jaoks suurepäraselt sobiv trupp kindlasti! Viimasena märgiksin ära ka selle, et kuigi lavastuse teema on tõsine siis ei puudunud sealt ka hea huumor, mida suudeti nii hästi teha, et saalist väljudes oli kurk naermisest kähe!