Katrin Vau

Tore lugu natuke ootamatu lõpuga, aga armastus selles ju tõesti oli. Kalamaja oli ka natuke. Toredad vankriga maadlevad tegelased olid ka! Nemad olid kohe eriti toredad. Huvitav, kui ma ütleks selle kohta, et ajalooline tragikomöödia, kas siis läheb see autori nägemusest väga kaugele? Ei tea. Aga vaatamist väärt tükk kindlasti. Eriti tore näitlejate töö, kogu see olustiku tekitamine ja ringi liikumine, kostüümid ja tegevused - jättis väga hea mulje ja kohe kutsus kuidage endasse. Tekkis just selline tunne, et sa oled kusagil seal uulitsa nurgal asja uudistamas ja saad kohaliku tuvimuti käest värskeid uudiseid. Hästi tehtud, Kalamaja suveteater! Ootan järgmiseks suveks uut tükki!

Mõnus krimka lavale toodud ja kenasti vormistatud - kostüümid, lavakujundus, kõik sobis nii hästi teemasse. Selline kaheosaline etendus sobis meile ka väga hästi, ei tekkinud võimalust vaheajal kaaslasega süžeed arutada ja vastastikku tähelepanekuid teha, et "no mis sa arvad, kas see või nii või kes".. Väga mõnus. Mulle jäi nagu kripeldama, et paar loogikaviga jooksis läbi, aga ma võin ka valesti mäletada... Üldmulje etendusest ikkagi pigem positiivne. Teise poole hinnangust näris ära koht. Uue-Harmi mõisateater... ütleme, et peale selle konkreetse mure, et mingi tehnika (ma ei saanudki aru, kas prožektor või soojuspump või ventilatsioon) vilistas saali taga paremal.. ei ütle ma midagi. Aga Sagadis on ka mõis, saaks ka etendusi teha... ;)

Raimond Valgre muusika - loomulikult väga hea ja väga hästi esitatud, Väga mõnus. Raimond Valgre elu, nii nukker ja samas nii.. romantiline... Kuidagi kurb on seda vaadata ja samas nii hea on kaasa elada erinevatele isikutele ja oludele tema saatuses. Hästi lauldud, mängitud ja tantsitud. Tänu Wasa toitlustajatele ka hästi söödud :) Väga ilus etendus kokkuvõttes, mis siis, et tunne on kurb.

Väga hästi tehtud lavastus. Mis on Kellerteatri puhul ka loomulik, ma ei ole nende etendustelt kordagi tühja tundega ära tulnud. Imeliselt visualiseeritud, hästi mängitud ja nii ongi. Etenduse alguses oli tunne , et tahaks Roberti osatäitjalt jõulisust ja Sophie osatäitjalt jälle malbemat esinemist, aga eks see tuli ilmselt võrdlusest loetud raamatu ja ka nähtud filmiga (Veikko Täär ja Liis Haab versus Tom Hanks ja Audrey Tautou). Ma olin etenduse lõpuks täiesti kahevahel, kumb mulle rohkem meeldib, kas Ron Howardi The Da Vinci Code 2006 või Andres Roosilehe Da Vinci kood 2025. See on tegelikult kompliment, isegi kui see nii ei kõla. Viinistu katlamaja sobis selliseks etenduseks ka väga hästi, isegi nö teatripuhvet oli oma töö selliselt korraldanud, et see sobis ajakava sisse lausa perfektselt.

“Laul Sipirja lastest” – muusikaline suvelavastus - sisaldas tõesti muusikat (natuke, aga hästi) ja oli väga kenasti esitatud - näitlejate töö oli väga hea, Kõik muutumised (aeg, isik, vanus, emotsioonid) olid väga hästi välja toodud, MIs on ka loogiline, trupp oli ju tõsiseid tegijaid (ja ilusaid mütse) täis. Etenduse sisu samas jättis väga veidra mulje. Miks üldse selline tükk, miks seda ei oleks võinud kohendada kusagile Võrumaa külla toimuma, ei tea. Sünge meeleolu (õues kogunev äike ainult võimendas seda) ja läbivalt segane emotsioon, et milleks, miks, kuhu... miks te arvate, et see meid huvitama peaks... meil on oma tagahoovis sellist traagikat nii kagus kui läänes... Aga kui ennast kokku võtta ja kaasa tunda kauge kandi õnnetutele saatustele, siis muusika ja näiteljate töö oli ikkagi 9/10. Ma oleks ikkagi pigem eelistanud, et midagi sarnast näiteks Sõrve poolsaare kadunud küladest oleks paberile pandud ja lavale toodud), siis see keskmine hinna ei kukuks enam sinna 4/10 peale.

Et kõik ära rääkida, nagu oli, tuleb vist alustada sellest, et emotsioon oli laes juba sellel hetkel, kui õnnestus pilet hankida! Natuke pelgasin ka, sest teadagi, need "kõvad" etendused... ei tea ju... Aga ei, ei midagi sellist, etendus oli täiesti väärt vaatamist ja nautimist (kui see toolike nii kõva ei oleks ja see istumine nii kitsas... oi-oi, kui palju mugavamaks see oleks olemise teinud) Ma üritan mitte spoilerdada, ausalt. Etenduse formaat, see kahe žanri sümbioos, kus esimene sulandub teise sisse nii sujuvalt, et sa ei saa arugi, kuidas sa kõike jälgida suuda, see on nii võimas. Ja kuidas ühe abil teise meeleolu ja emotsiooni võimendatakse, see on midagi sellist, mille kohta ei oskagi arvata, et kas see oligi nii mõeldud või tuli kogemata välja? Aga see oli nii hästi tehtud, et kui selle tõesti nüüd lavastaja ja videorežissöör ja operaatorid sekunditäpsusega paika plaanisid, siis.. see tiimitöö on ikka täiesti super! Sisu.. jah, Selline see elu oli ja loodetavasti keegi ei pane tähele, et kavalehel puudub (vist) remark: "seosed reaalsete inimeste ja situatisoonidega on juhuslik". Väga kaasakiskuv teema, huvitav ülesehitus ja veel huvitavam esitus. Hästi tehtud!