Tragikomöödia

Filipp Loss: “Ma armastan seda Tšehhovi näidendit väga, mulle on lähedased ja olulised selle kangelannad ja mind on alati huvitanud küsimus – mis sai õdedest edasi, milliseks kujunes nende elu? Kaks aastat tagasi sain ma Tallinnas ... loe edasi »

Lavastaja oma tööst: „Pardijaht“ on XX sajandi vene dramaturgia üks keerulisemaid teoseid. Selles on kuulda Tšehhovi teatri kaja ja tänapäeva teravaid helisid. Aeg ei ole näidendis ühetaoline. Olemuselt on see huikamine mineviku ja oleviku vahel: ... loe edasi »

Purjelaevade taglastuses on selline tross – tormivaier. Sellest saab kinni hoida, et torm inimest pardalt merre ei kannaks. Iga inimese elus on omad „vaierid“ – need aitavad püsida elumere pardal– vanemad, armastus, sõbrad, lapsed – igaühel ... loe edasi »

Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees? Aga sinul on nagu kiuste vaja sõtta minna! Vägagi keeruline olukord. “Praegu pole aeg armastamiseks” on kurbnaljakas ... loe edasi »

Viiekümnendad aastad. Kõik on pahupidi ja katki, justkui oleks Eestimaast üle käinud keeristorm. Suur osa endisest maailmast on õhku haihtunud, vanad ajakirjanumbrid kõneleksid otsekui elust teisel planeedil. Inimesed peavad õppima elama sootuks uut moodi. Ja ... loe edasi »

Eluga ummikusse jooksnud keskealine Mathias lendab viimaste säästude eest New Yorgist Pariisi, et müüa isalt päranduseks saadud luksuslik korter. Kohale jõudes avastab mees oma suureks nördimuseks, et korter on  – kinkekomplekti kuulub ka igakuist tasumist ... loe edasi »

Lola on noor ja harimatu naine, kes töötab supermarketi kassapidajana, Ortiz aga pahur kirjandusõpetaja, kes loeb kannatamatult päevi pensionini. Nende väga ebatõenäolise kohtumise põhjustab käitumisprobleemidega Daniel, Lola poeg ja Ortizi õpilane. Püüdes koos teismelist aidata, ... loe edasi »

Miks me paneme end ikka ja jälle väga ebamugavatesse olukordadesse? Miks tundub põgeneda lihtsam kui kohale jääda? Miks tundub endale ja teistele valetada lihtsam kui tõtt rääkida? Miks me valime pigem meelehea kui tõe? Inimesed, ... loe edasi »

„Kolme õe“ esietendus oli täpselt kakskümmend aastat tagasi. Ka siis sadas lund … Tookord olid nad Olga, Maša ja Irina – kolm lootusrikast õde, kolm noort näitlejannat. Ja oh kuidas nad igatsesid – armastust, Moskvasse, ... loe edasi »

„Gogoli disko“ Viljandi hingab omas rahulikus rütmis. Linnatänavatel tuksub sõjatrofeena siia käima pandud tramm. Eestist on saanud Vene tsaaririigi osa, aga see ei paista kedagi väga häirivat. Inimene kohaneb kiiresti ja vahetab eduühiskonna roosa triiksärgi ... loe edasi »

Aasta 1983. Rahvaluule Peavalitsuse peadirektori kohusetäitjal Teet Holteril veab. Ta kuuleb selgeltnägijalt, et seitsme aasta pärast variseb Nõukogude Liit kokku. Teet usub tulevikku ja loobub oleviku hüvedest. Risk õigustab ennast: vabas Eestis tõuseb ta võimuredeli ... loe edasi »

„Hecuba pärast“ on tragifarss, mis sündis näitlejate meeleheitlikest katsetest otsida vastust ühele lihtsalt küsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen? Lavastuse peategelaseks on noor meesnäitleja, kellel on õhtul „Hamleti“ esietendus. Kuid ... loe edasi »