Kui üks mees, kes elab väikeses kohas, tahab suveks lavastada Oskar Lutsu “Kapsapead”, võib see oodatust keerulisemaks osutuda. Esiteks on tal vaja inimesi. Kui trupp on olemas, võib jällegi tal endal jõud otsa saada. Teatri ja elu piirid võivad seguneda, eriti kui on suvi ja kuskil üpris lähedal õitseb sookail.

Ühe teise mehe elus võib ühtäkki olla nii, et aega on väga vähe, aga muusikat üha rohkem. Vabalt võib suvel minna nii, et armutakse. Või siis vihatakse, sest armuti juba kunagi ammu ära.

Võib ka nii olla, et inimesed planeedil Maa elavad ikka väga erinevatel planeetidel. Ja kummaline on see, et tahtes head, võid korda saata hoopis midagi teistsugust. Midagi võib jääda varjatuks ja saladuseks, võibki jääda.

Ja mingil hetkel võib tõesti tunduda, et Luts on geenius.

Oskar Lutsu “Kapsapea” ilmus esimest korda 1913. aastal ja näidendit on nimetatud “eesti näitekirjanduse parimaks ühevaatuseliseks komöödiaks”. See võib tõesti nii olla, sest miks muidu otsustas Ott Aardam rohkem kui sada aastat hiljem selle teksti ette võtta ja luua selle ümber lavastuse “Making of “Kapsapea””.