Vanad ja noored (2013)

Tammsaare oskuseks on meie ees laiali laotada inimloomuse püsivaid probleeme. Lavastuses „Vanad ja noored“ avaneb igavene kokkupõrge kahe põlvkonna vahel. Noored on ikka hakkamist täis ja tahavad seda, mis on nende ümber, parandada. Vanad on tasakaalukamad ega kipu nii kergekäeliselt muutma kõike, mis alati on töötanud. Kuigi vanad ja noored peavad õppima koos elama, ei kipu teineteise mõistmine nii kergesti tulema. Tahtmist ja jõudu, unistusi ja uhkust, elujanu ja armastust jätkub mõlemale poolele, aga oskust ühist keelt leida napib.

Dramatiseeringus on kasutatud Tammsaare loomingut laiemalt. Lisaks „Vanadele ja noortele“ on motiive laenatud jutustustest “Vanaisa surm”, “Mäetaguse vanad” ning muust Tammsaare maaeluainelisest loomingust. Vanade ja noorte suhete mitmepalgelisust on aidanud avada veel Tammsaare isiklikud kirjad tema tütrele.

Vargamäe voorede vahel, Tammsaare sünnipaigas, Albus, eesti igipõlises talumiljöös, kohtuvad sel suvel Ugala teatri noorema ja vanema põlve näitlejad. Tammsaare vanade ja noorte vahelisi mõõduvõtmisi lahkav lugu ei kutsu kedagi pooli tõmbama ega valima, vaid näitab, kuidas need polaarsused tekivad. Sest millegipärast saabub suurim tarkus ikka tagantjärgi ja lepitust võib leida üle põlve.