Ivanov (2017)

Anton Tšehhovi (1860–1904) „Ivanovi“ esmalavastus toimus 1887. aastal Moskvas. 27-aastane Tšehhov töötas arstina ja samal ajal kirjutas aktiivselt, ta oli juba tunnustatud jutukirjanik, kui ta pani kirja oma esimese täispika näidendi „Ivanov”. Tema looming oli seni ilmunud Tšehhonte nime all, „Ivanovi“ müürilehtedel seisis autori nime kohal Tšehhov.

Juba „Ivanovis“ ilmutavad end Tšehhovi järgnenud meistriteoste teemad, stiil, elukäsitlus. Kolmekümnendates eluaastates Nikolai Ivanov on ummikus: „Mu mõtted on sassis, hinge peab kammitsas mingi loidus ja mul pole jõudu iseendast aru saada. Ma ei saa aru inimestest ega iseendast…“. Mis temaga toimub? Tšehhovi silmis sümboliseeris Ivanovi isik tema kodumaa sotsiaalset allakäiku.

Eesti rikkalikus Tšehhovi-traditsioonis seisab „Ivanov“ eraldi, võrreldes „Kolme õe“, „Kirsiaia“, „Kajaka“ ja „Onu Vanjaga“ on seda lavastatud märkimisväärselt vähem. Viimatine „Ivanov“ Eestis oli Vene Teatris 2004. a, lavastajaks Nikolai Krutikov Moskvast ja nimiosas Eduard Toman. Eesti Draamateatris lavastas „Ivanovi“ 1971. a Maria Knebel, nimiosas Ants Eskola, ja 1992. a Elmo Nüganen, nimiosas Jüri Krjukov.