Augustikuu (2010)

Ühel suvelõpul toob suure perekonna eri põlvkonnad koju kokku teade, et isa on salapärastel põhjustel teadmata kadunud. Ema juurde, hooletusse jäetud Oklahoma maamajja tulevad kolm täiskasvanud tütart koos oma abikaasade või elukaaslastega. Kõigil on kaasas oma probleemid, mineviku, oleviku ja tuleviku umbsõlmed, mida aastaid varjatud, kuid neil murrangupäevadel enam enda ja teiste eest salata ei suudeta. Terava keelega matriarh, tema võimukas õde, nende lapsed – meile avaneb vaade pingelistele põlvkondadevahelistele suhetele ja erinevatele kooseludele.

Näidendit on võrreldud Eugene O’Neilli psühholoogilise draamaga „Pikk päevatee kaob öösse“. Kuid erinevalt sellest suurepärasest, tänaseks ameerika klassikasse kuuluvast näidendist on „Augustikuu“ tragikoomiline. Seda mahukat tänapäevast perekonnadraamat on tunnustatud just mitmekihilisuse, haaravuse ja elulisuse eest. Näidend võitis 2008. aasta Pulitzeri preemia ja seda on juba lavastatud paljudes riikides.