Kui kaua kestab armastus? Ühe kuu? Kümme aastat? Või terve elu?
Heli ja Aare on olnud abielus kõigest kuu aega. Nad on noored, armunud ja täiesti veendunud, et nende abielu saab olema teistsugune kui kõigil teistel. Nemad ei hakka kunagi niisama tülitsema. Nemad ei unusta tähtpäevi. Nemad jäävad alati teineteisele „musikeseks“ ja „kiisukeseks“. Vähemalt nii nad arvavad.
Siis hakkab aeg minema.
Ühest kuust saab aasta, aastast kolm, kolmest seitse ja ühel hetkel on koos elatud juba aastakümneid. Romantiliste lubaduste kõrvale ilmuvad argipäev, pesemata nõud, valesse kohta jäetud sokid, lapsed, ämm, solvumised, leppimised ja küsimused, millele ei olegi alati lihtsat vastust. Mõnikord jõutakse isegi otsuseni lahutada – ainult et ka selleks tuleb kahel inimesel leida ühine vaba päev.
Aga Heli ja Aare lugu ei ole ainult kahe inimese lugu. Nende ümber kasvab perekond. Lapsed saavad suureks, sünnivad uued põlvkonnad ning aastatega hakkavad korduma laused, kombed ja iseloomujooned, mille puhul oldi kunagi täiesti kindlad: mina küll kunagi selliseks ei muutu. Heli avastab lõpuks, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem leiab ta endas oma ema – ja järgmine põlvkond küsib juba, kas temaga juhtub kord sama. KANNATAD ÄRA, KUI ARMASTAD
MÄRK…
„Kannatad ära, kui armastad“ on perekondlik draamakomöödia abielust, ajast ja koos vananemisest. See räägib väikestest tülidest ja suurtest tunnetest, vanematest ja lastest, kaotusest ja leppimisest ning sellest kummalisest sidemest, mis võib kahe inimese vahel alles jääda ka siis, kui esimese abielukuu roosid on ammu närtsinud.
Sest viiekümne ühise aasta jooksul võib muutuda peaaegu kõik.
Aga võib-olla ongi armastus lõpuks see, et teine inimene on ikka veel su kõrval.
Ja kui on armastus, siis mõne asja lihtsalt… kannatad ära.
