Lavastusest
See pole pelgalt ühe kire lugu, vaid inimlike, katastroofiliste mustrite lugu.
Sest me ei saa armastuse vastu.
Keskealine naine tutvub hotelli baaris noormehega, keda ta oma tööreisidele kaasa võtma hakkab. Juhuslikust tutvusest areneb kiirelt kummaline, kuum ja pidevalt uusi küsimusi tekitav armusuhe, samal ajal kui maailm nende ümber kliimakriisis hävib.
Mida teeb inimene, kui ta seisab vastamisi sellega, mis on temast nii palju suurem? Kui see on hirmuäratav, kuid vastupandamatu?
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Go Hotel Shnelli
Osatäitjad
Näitlejad (2)
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Haip
Tagant teisest reast paistab maailm hoopis teistsugune kui eest teises. Distants. Distants välistab lummuse – võiks öelda. Aga ka esirea vaatajad kehitasid õlgu. Kriitika on palju kiitnud. Kui selles kiituses on kiidetud ka näidendit – on tegemist sisuturundusega. Näidend on kesine – autor on üritanud üheaegselt tulistada igas suunas ja tulemuseks on igavene hulk tabamata märklaudu. Siit ka etteheide lavastajale – paari kärpe ja/või lisandusega oleks võinud jutustada haarava loo. Isegi tagant paistis, et näitlejate mäng oli täpne ja fantaasiarikas. Nüüd oli see muutunud trikiks iseeneses – mustkunstniku nipp ei ole kübarast jänese tõmbamine, õige nipp on õige ootuse loomisega tekitatav üllatusmoment. Ootust ju loodi. Tekitati isegi õpetaja-õpilase salaseksi skandaalikene. Natuke arusaamatuks jäi selle juures, kas hukkamõistev juutuuber oli lavastusmeeskonna otseses teenistuses või kasutati lollikest lihtsalt ära. Muidugi, naiivse õigluse-eest-võitleja, moralisti ärakasutamine oleks võinud otseselt haakuda selle näidendiga, kuid see võimalus hajus kuhugi (tabamata) märklaudade paljususse. Tulin ootusega erootilisest vaatemängust. Viieteist minuti järel tekkis tunne, jutustatakse hoopis inimene-inimese suhte lugu, kus tavapärast soorollide pööramisega avatakse mingi ootamatu tahk. Selle asemel tuli ajupestud lihtsakese jutt kapitalismi koledusest ja kliimakatastroofist. Korraks ekskurss alateadlikest salatungidest sinna vahele, aga seegi vaid markeeringuna. Sinna kuhugi algusesse jäi rippuma arusaamatus – miks see keskealine(?) või vananev(?) naine pidi üldse tahtma noort poissi endaga mööda maailma kaasa vedada. Alati saadaolev seksiliha? Tagant teise ritta see küll välja ei paistnud ja etendusejärge peldikujärjekorra repliikide järgi otsustades ei olnud seda näha ka eespool. Kui puudub käivitav tung, siis on liikumine tühi võimlemine. Kui etendus oleks olnud jaotatud kahte vaatusesse, siis ma ei oleks lõpuni vaadanud. Aplaus oli viisakas. Rituaal. Eestlased on hästikasvatatud teatrirahvas. Päris tühja ikka ei läinud. Sain nime. Mitte selle laval olnud poisi oma. Hoopis sellest kirjutanud Delfi kultuuriajakirjaniku oma. Kui näen edaspidi seda nime, siis loen tema teksti mõttega läbi. Emel-Elizabeth Tuulik - guugeldades leiab artikli…
Loe edasi
