Kuhu ma lähen, kui pole enam kuhugi minna? (2026)

Performatiivne käsitlus eskapismist ja vajadusest põgeneda – ning aus vaade sellele, kust see tung alguse saab

Lavastus inimestest, kes tunnevad end igapäevaelus isoleerituna ja võõrana. Nad igatsevad muutust, kuid ei tea, kust alustada. Nad unistavad põgenemisest kohta, kus ei pea kõige suhtes korraga seisukohta võtma – paika, kuhu mured ja reeglid ei järgne.

Kui maailma müra muutub talumatuks, tekib visioon ruumist nimega Tunnel. See on maa-alune rägastik laskuvatest treppidest, pimedatest koridoridest ja unustatud ruumidest.

Aeglaselt, kuid kindlalt hakkab see visioon nende reaalsust paigast nihutama. Tunnelist saab kinnisidee ja pääsetee – lahendus millelegi, mis näib lahendamatu. Kuskil selle labürindi sügavuses ootab ruum, kus aeg ei liigu ja valitseb vaikus.