Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu (2026)

Ootamatult avanes võimalus minna "Alguskokkukõla" vaatama ja see on kindlasti selle suvel parim elamus. Pääru Oja näitlemine vaheldumas Tanar Kirsiga, visuaal ja muusika. Kõik sobitus nii kenasti kokku. Etendus, mida võiks uuesti vaadata!

Erakordne õnn. Mul – et seda näha sain. Eesti teatril, suveteatril – et selline asi olemas on. Täiesti kindlasti on see üks minu selle aasta tipmisi teatrielamusi. Kuigi päris nagu teater see kah ei olnud. Klassikalist teatrit ei olnud. Alaliike ja piiripealseid seisundeid oli – luulekava, kirjandusteaduslik loeng, (koori)kontsert, ... Ilmselt tehtud rohkem tegijate rõõmuks ja sügavast sisemisest vajadusest, kui publiku jaoks. Mingist rahateenimisest ei saa juttugi olla, kuigi suveteater kui selline just sellele tihti keskendubki. Lugesin – esinejaid ja publikut. Tuli umbes kaks vaatajat iga esineja jaoks. Mõnes mõttes oli see ka loomulik – oli ju esinejate hulgas ka üks koor, kel ilmselt oli tugev soov seda asja teha. Mul on kahtlus, nii ajakirjanduses avaldatu kui kohapeal nähtu põhjal – kogu selle värgi käivitajaks oli Pääru Oja sügav kirg – Liivi ja tema loomingu vastu. Teistel oli ka – aga see „oli ka“ oli võib olla armastus ja huvi või veel mõni sõna, aga Pääru Oja sisemine pinge oli tuntav. (Kui alguses mainisin oma erakordset õnne seda näha, siis … etendusi on vähe ja need kõik olid kohe välja müüdud (hetketi tekkis isegi kahtlus, kas mõni pilet ka vabamüüki üldse jõudiski(?)) ja ma istusin esimeses reas.) Põhiliselt luges Pääru Oja Liivi luuletusi, natuke jutustas ka eluloost. Kolm assotsiatsiooni – • Katat tegev tippkareteka. Kata on võitlus kujutletava vastasega ja üks treeningmeetodeid. Selles ka võisteldakse ja hindamise lauseks on lisaks tehnilisele täiuslikkusele ka välise järgi hinnatav keskendumine. • „Kullervo“ etendus VAT teatris, kus Pääru Oja mängis peaosa. Samasugune endast kõike andev hoiak. „Kullervo“ oli suures saalis, see siin oli üliväikeses (60 vaatajat). Näitleja väline liikumine oli vastav saali suurusele, aga sisemine oli väga sarnane. • „Sügissonaat“ Rakvere teatris. Seal räägib esimeses vaatuses Ülle Lichtfeldt’i tegelane, mismoodi paisutusi tagasi hoides peaks traagikat edasi antama. Eks see õpetus ole rohkem Ingmar Bergmani…