Paljajalu pargis (2026)

Värskelt abiellunud Corie ja Paul kolivad oma esimesse ühisesse koju. Tõsi, "kodu" on ehk veidi helde väljend. Liftita maja viimasel korrusel asuv tibatilluke üürikorter paneb proovile nii noorpaari kopsumahu kui ka armastuse. Kui sellele lisada veel lekkivad katuseaknad, tõrkuv küte, Corie murelik ema ja naaber Victor Velasco, kes elab nende kohal – olgugi et noorpaar elab maja kõrgeimal korrusel –, on kõik tingimused loodud, et selle abielu mesinädalad saaksid täiesti uue tähenduse.

Paul on noor advokaat, kes usub, et maailm toimib kõige paremini siis, kui kõik on loogiline, viisakas ja kontrolli all. Ta kaalub enne ütlemist sõnu, enne tegutsemist tagajärgi, ning eelistaks, et elu oleks sama korrektselt vormistatud nagu kohtutoimik tema laual. Kahjuks pole abielu kunagi reegleid tundnud.

Corie on seevastu tõeline tormituul. Ta armastab elu kogu selle pöörasuses, januneb spontaansuse, romantika ja seikluste järele, ning usub siiralt, et kui armastad, siis tuleb vahel lihtsalt kingad jalast võtta ja paljajalu läbi pargi joosta. Miks peaks elu olema mõistlik, kui see võib olla lõbus?

Pauli ja Corie armastus ei pea võitma suuri tragöödiaid, vaid hoopis igapäevaseid lahinguid – erinevaid harjumusi, vastandlikke maailmavaateid ja küsimust, kuidas jagada elu inimesega, kellel on sinust täiesti erinev ettekujutus õnnest. Mis saab siis, kui mõlemal on õigus... ja teine eksib täiesti?

Neil Simoni vaimukas komöödia tuletab meelde, et armastus ei seisne selles, kui sarnased kaks inimest on, vaid selles, kas nad suudavad ka kõige pöörasemates olukordades koos naerda.

Etendus on kahes vaatuses.