Neverland (2026)

"Neverland" on katse kuulata üksteist siis, kui vestlus on ammu asendunud karjumisega. Noorte ja täiskasvanute vahele kerkib tänapäeval üha sagedamini nähtamatu sein, mille taga peituvad hirm, väsimus, üksindus ja võimetus end kuuldavaks teha. Vanemad ja lapsed elavad kõrvuti, kuid justkui erinevates maailmades. Nad räägivad, kuid ei kuula. Nad vaidlevad, kuid ei mõista. Digitaalne reaalsus, sotsiaalmeedia ja lõputud virtuaalsed maskid suurendavad seda vahemaad veelgi, luues tõelise kontakti asemel illusiooni lähedusest.

Projekt valmib teatristuudio OKOLO Teatra ja Südalinna Teatri koostöös Andrei Ivanovi näidendi "See on kõik tema" põhjal. Näidend räägib emast ja tema teismelisest lapsest, kes on kaotanud võime üksteisega päriselt rääkida.

Lavastuses osalevad koos professionaalsete teatrikunstnikega teismelised, kelle jaoks see lugu ei ole ainult kunstiline materjal, vaid ka isiklik pihtimus. Laval elatakse läbi nende endi kogemusi, hirme ja sisemisi konflikte, otsides keelt, milles oleks võimalik ausalt rääkida.

"Neverland" ei eksisteeri ainult lavastusena, vaid ka avatud dialoogiruumina. Projekt hõlmab raadiosaadet Raadio 4-s, kus erineva sotsiaalse ja haridusliku taustaga teismelised räägivad oma unistustest, muredest, üksindusest ja suhetest täiskasvanutega. Lavastusruumi täiendab installatsioon, mis on pühendatud teismeliste ja täiskasvanute sisemaailmale – sellele, mis jääb sageli väljendamata.

Pärast iga etendust toimub avatud arutelu psühholoogiga selle üle, miks põlvkondadevaheline dialoog on katkenud ja kas on võimalik uuesti õppida üksteist kuulama. "Neverland" ei ole teater põlvkondadevahelisest konfliktist kui sotsiaalsest nähtusest, vaid inimlikust vajadusest olla kuulatud. See on katse säilitada kontakt maailmas, kus rääkida on üha lihtsam, kuid üksteist mõista aina raskem.