Lavastusest
Armastuse hädavajalikkusest.
Inimese teekond iseendani.
Kindral (Elmo Nüganen) on terve oma elu väga eesmärgipäraselt elanud. Tal on olnud käsk ja kohus. Ent pühendudes nii kirglikult oma ametile, on ta heitnud kõrvale nii enda kui ka oma lähedaste hingelised vajadused. Ühel päeval, täiesti ootamatult, tabab teda võimalus ennast kõrvalt vaadata. Kes see inimene on? Millal ta selliseks muutus? Kuidas saaksin teda aidata?
Ja nagu ikka – mida rohkem jääb inimene ilma, seda rohkem mõistab ta, kui oluline see talle oli. Jaan Kruusvalli eksistentsiaalne näidend otsib lootust maailmas, kus inimesed ei leia enam oma kohta, aga ihkavad seetõttu veel tugevamalt mõistmist ja armastust.
Lavastaja Johan Elm (1991) on töötanud pea kõikides Eesti teatrites ning on tuntud oma peenetundelise ja põhjaliku analüüsioskuse poolest. Tema kirg on psühholoogiline sõnateater. Temaga töötanud näitlejad on saanud Eesti teatri auhindadel kuus parima rolli nominatsiooni ning on preemia võitnud kahel korral.
Jaan Kruusvall (1940-2012) on Eestis märgiline autor, kuid tema "Kõrberebase elu" (2006) pole kunagi varem lavale jõudnud.
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Õigesti elatud elu?
Alustuseks pean mainima, et etendust vaatama läksin ainult Elmo Nüganeni pärast. Elmo lavastusi on ju väga palju nauditud, kuid teda ennast laval näha pole viimasel ajal olnud liiga palju võimalusi.
Hästi usutav ja südamlik ja kaasahaarav, iga pisidetail toetas Kindrali tundeid ja läbielamisi. Kõrberebases ei pidanud pettuma, sügav kummardus.
Mis ajast lugu rääkis, polnudki oluline. Inimestevahelised suhted, ootused partneritele ja lähedastele on igal ajal ühtmoodi mõistetavad. Austus, truudus ja lojaalsus saadavad häid inimesi.
Kõhklejatele vihjan, et ei pea pelgama südalinnakeelset esitust, sünkroontõlge on sümpaatselt kuulajat arvestav, jõuab jälgida nii laval toimuvat ning ühtlasi puuduvaid keelelünki täita.
