Aitäh, etendus on lõppenud! (2027)

Etendus lõpeb. Publik plaksutab ja lahkub, igaüks oma emotsioonidega. Lava pannakse kokku, tuled kustuvad. Viis näitlejat jäävad teatrimajja – võtavad maha grimmi, vahetavad kostüümid ja valmistuvad minema. Kuid selgub, et nad ei pääse välja. Sest äkitselt ongi olemas ainult teatrimaja ja muud maailma nagu polekski.

Viis näitlejat, kes on olnud aastaid koos laval, teavad teineteisest üllatavalt vähe. Ilma tekstita, ilma lavastajata, ilma etteantud rollideta on raske isegi rääkida. Vaikida ka ei saa.

Tasapisi hakkavad nad tahtmatult suhtlema läbi stseenide, mida on kunagi mänginud. Nii tulevad nähtavale mõtted ja tunded, mis on jäänud ütlemata. Koos nendega kerkivad pinnale ilusad mälestused, peidetud kahtlused ja inimlikud emotsioonid.

Peagi leiavad näitlejad, et nad pole päriselt üksi jäetud, sest pika ajalooga teatrimaja hakkab nendega suhtlema, kiskudes välja unustatud mälestused, rõõmu- ja kurbusehetked. Ja mis veelgi kummalisem: kuigi publikutoolid on tühjad, näib, et neid vaadatakse siiski… Olukord kisub dramaatiliseks, absurdseks, eksistentsiaalseks, õudseks ja naljakaks, kord jantlikuks, siis jälle tõsiseks, sest see on teatri paratamatus – mängida emotsioonidega pisaratest homeerilise naeruni, et saavutada saavutamatu – teatriime, mille lõpptulemuseks on katarsis.

Mis juhtub inimesega, kes on terve elu mänginud teisi? Kus lõpeb roll ja algab tema ise? Ja mis jääb alles siis, kui enam pole midagi, millele toetuda?