Hiilgav! (2025)

„Maailma halvimaks lauljaks“ tituleeritud ameeriklanna Florence Foster Jenkins (1868–1944) oli üks maailma ajaloo paradoksaalseimaid nähtusi, kes kasutas oma absoluutselt olematut vokaalset talenti valdavalt ooperiaariate esitamiseks. Nende salvestuste kuulamine nõuab ebainimlikku pingutust. Sellest hoolimata suutis ta eelmise sajandi algupoolel aastakümneid anda menukaid soolokontserte, täites pilgeni kolmetuhandelise istekohaga Carnegie Halli – samal nädalal samas kohas esinenud Frank Sinatra kogus tunduvalt vähem kuulajaid.

Jenkinsi karakteris ühinesid rõõmsameelne lihtsus ning täielik üleolek tema esinemisi saatnud ettevaatlikust kriitikast ja saalist kostvatest naerupahvakutest. Mis on selles lõppude lõpuks halba, kui kellelgi leidub raudset sisemist usku ja pealehakkamist teostada oma ükskõik kui utoopilisena näiv unistus? Ent kas reaalsuse nii põhimõtteline eitamine on ikka päris ohutu tegevus?

Jenkinsist rääkivate rohkete elulooliste teoste reas on Peter Quilteri kirjutatud komöödia üks tuntumaid, kus lisaks legendaarsele laulukuulsusele ilmub lavale ka staari pereliikmetest ja kolleegidest koosnev värvikas kaaskond. See on näitemäng, mis jätab publikule valikuvabaduse otsustada, kas Jenkinsi juhtumi puhul tuleks naerda, nutta, kaasa tunda või lihtsalt imestada, kui värviline on maailm meie ümber.