Tõeline Lääs (2025)

Tõeline lääs = Tõeline segadus.
Segadus nii peresuhetes, segadus eluväärtuste otsingutes, segastes lootustes.
Ja ega see perfektselt korras kodugi segadusest puutumata jäänud 😃.
Seda kõike suutsid tekitada kaks lahedat venda Indrek Ojari ja Märt Piusi esituses.

Kaks venda. Lapsepõlvekodu. Vanad haavad.
Juba lavastuse alguses meeldis mulle, kuidas vennad on pealtnäha nii erinevad kuid samas ka nii sarnased. See kuidas lugu tükk-tüki haaval lahti hargneb ning vanad haavad vendade vahel esile kerkivad, oli äärmiselt osavalt lavastatud. Lavastaja Diana Leesalu kasutas ära nii heli kui valgust, mis andis lavastusele palju juurde. Kunstinku töö oli niisamuti võimas, sest lavakujundus oli tõetruu ja nii detaline, et viis mind 70.-80. Ameerikasse.
Lisaks pean ma esile tooma näitlejatöö, mis selles lavastuses mulle tohutult muljet avaldas! Indrek Ojari ja Märt Piusi koostöö laval oli sujuv ning tõeliselt jõuline. Lavavõitlusest rääkimata. Meeldejäävad rollid tegid ka Piret Kalda ja Allan Noormets, hoolimata pigem vähesest lavaajast. Osav ja selle lavastuse jaoks suurepäraselt sobiv trupp kindlasti!
Viimasena märgiksin ära ka selle, et kuigi lavastuse teema on tõsine siis ei puudunud sealt ka hea huumor, mida suudeti nii hästi teha, et saalist väljudes oli kurk naermisest kähe!