Hamlet (2026)

Uhke ja võimas! Imeline lava! Eranditult suurepärased näitlejad!
Hoopis omapärane lähenemine läbi erinevate kultuuride.

Ei tahagi emotsioonidega laiutada ja üllatusi ära rääkida - seda peab ise nägema.

Käisin, neljas rida. Mitte just parim koht, aga hea. Enda kogemus. Näinud nelja, viit, kuut lavastust Eesti teatrites. Lugenud kümmekond korda. Olin möödaminnes, süvenemata lasknud pilgu üle arvustuste. Näidendist. Kirjutatud on – lavastaja olla teinud kärpeid toomaks välja olulist selles loos, nii et lugu ise pääseks mõjule. Tore on. Ehk tõlgendades seda – tegemist on üldhariva teatritükiga, paras laiskadele koolilastele vaadata, saamaks „arvestatud“. Minu varasem teatri- ja lugemiskogemus lubas Opheliat pidada mõttetuks tibiks, kes näidendis rohkem liiglihana kui orgaaniliselt vajalikuna. Siin oli Ophelia vajalik, oluline ja jooksis tema isiku arengu kaar. Varasemalt oli arusaamatu, kas ta ikka tappis end või oli tegemist õnnetusjuhtumiga, siin oli selgelt õnnetujuhtum. Ta läks kaasa hullu mängiva Hamleti suhtlusmaneeriga ja seetõttu peeti teda ennast ka hulluks. Segadust nii temas endas kui näidendi vaatajates süvendas (lisaks Hamletile) tema isa ja kuninga katsed temaga Hamletit manipuleerida. Hamleti ema ja tema vana ja uue mehe lugu. Olen harjunud – ema on süütu lollike ja tema uus mees hirmus paha ja ahne. Siin oli Hamleti ema see kael, mis pöörab meeste pead ja Hamleti isa surm oli selgelt tema emast lähtuv, tema inspireeritud, tema heaks kiidetud. Miks ometi – küsib mu kivinenud mõistus. Sest tal oli täkku vaja, vastab lavastus. (Noort täkku, mõtelge.) Hamleti ema ja Ophelia seksuaalsuse rõhutamine selles lavastuses, on omavahel kooskõlas ja sobivad praeguse ajastu hoiakutega. Jaapan. Mu kokkupuude Jaapani teatritraditsiooniga on vaid Jalaka „Eesti ballaadide“ lavastus, kus oli üks jaapani naine kaaslavastaja. Ja see naine mängis/tantsis ise ka kaasa. Oli üle aegade ulatuv teatrielamus. Siinsest väga erinev. Mu jaoks oli lavastuses nähtav teatrikeel (teatri tinglikkus) väga loomulik ja sobis hästi üldise tänase teatripildiga. Selgelt idamaised olid vaid kõverad mõõgad. Kui mõõgad oleksid sirged olnud, poleks Jaapani-sõnale ise tulnudki. Lavastuse jõuline dekoratiivsus meenutas pigem noort Toomingut kui minu arusaama Jaapani kultuurist. Näitlejad. Enamasti maskid. Võeti palju…