Driftijad (2026)

„Driftijad” räägib pereisast ja emast, kelle pojad on suured, aga kahtlaselt lollid. Pereisa on hädas ja palub abi politseinikust sõbralt, et see aitaks mõtestada olukorda või seda lahendada – kas või karmi sõna või eeskujuga –, aga korravalvur ise on samuti vaimsele väljakutsele alla vandumas ega tea, mis on üldse tõde või kus asuvad tarkuse allikad. Temagi töö rullib üle pea ning rumaluse määr ühiskonnas muudkui kasvab. Kuidas sellistes oludes veel kellelegi aru pähe panna ja milles see aru seisneb? Mis on tegelik tarkus? Vastus sellele on kui libe luts ning mõistus saab tegelastel ühel hetkel otsa.

Pojad aga ei saa aru, milles on vanemate probleem – miks nad ei võiks lihtsalt driftida…? Vanemad ei taha nii madala latiga muidugi leppida, aga ajapikku selgub, et ka nende endi moraal mõraneb ja driftivad nemadki nõutult elulainetel.