Lavastusest
„Näitemäng” on Norra nüüdisklassiku ja Nobeli kirjandusauhinna 2023. aasta laureaadi Jon Fosse uus näidend, mis ühendab ootamatu huumori ja sügava eksistentsiaalse tasandi. Fosse loob siin maailma, kus elu, ootamine ja teater sulanduvad ühte – müstilisse ja samas äratuntavalt inimlikku kogemusse.
Lavastuse toob lavale Lembit Peterson, kes on varem Theatrumis lavastanud Fosse näidendid „Üks suvepäev” ja „Ma olen tuul”. „Näitemäng” on nende teoste poeetiline jätk, mis kõnetab nii mõistust kui meeli, samas erineb see tekst paljudest varasematest Jon Fosse teostest, lõhkudes nii ootusi kui ka klišeesid.
„Näitemäng” on näidend ootamisest. Aga mitte lihtsalt ootamisest, vaid sellest, mida inimene teeb, kui ta ei tea, millal ja kuidas midagi juhtub — teab ainult, et see juhtub kindlasti.
Kahel paaril, vanemal ja nooremal, on piletid, nad ootavad praami. Aga enne kui nad saavad minna, ilmuvad näitlejad, kes pakuvad neile etendust. Ja selgub, et keegi ei saa lahkuda enne, kui nad on näinud seda, mida tuleb näha. Ja selles näitemängus osalenud.
Anneli Tuulik – Eesti teatri aastaauhindadenaiskõrvalosatäitja auhinna nominent 2025: rolli eest lavastuses „Näitemäng”.
Osatäitjad
Vaata kogu truppi
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Aeglane, rasvane
„Näitemäng“, Fosse, Theatrum Kui oli lärm teatrite rahastamise pärast, siis ei seatud kahtluse alla hinnangut Theatrumi kunstilisele tasemele. Leiti, et tema olemasolu kooli kõrval ja sellega seoses olemas olev võrgustik koos minevikuteenetega väärivad raha andmist. 1976 Sulev Luik, Aleksander Eelmaa, Peeter Volkonski, Eero Spriit, Rein Oja (või Raivo Rüütel). 2025 Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Marius Peterson, Maria Teresa Kalmet, Jonathan Peterson, Tarmo Song, Maria Peterson. Mu jaoks pool sajandit, sest seda nüüdset nägin alles sel aastal. Sama teema – olemise absurdsus ja lootusetus. Ja ses lootusetuses ometi lootuse säilitamine. Tänases päevas lisandus kristlik pettekujutelm – kui olla tubli, siis saad reisile (paradiisi). Kuula isa sõna! Seal oli justkui kaks poolust – kaks paari tublisid ja kolm kuradit, kel ülesandeks raputada nende tubliduse maailmapilti. Ühtviisi tuimalt väikekodanlikud olid nad kõik – nii korraliku elu tasuks imelist kruisi ootajad, kui neid segadusse ajada püüdvad kuradid. (Servapidi oli tuimuseerandiks esimest näitlejat mängiv Marius Peterson, aga ainult servapidi.) Kui võrrelda kaht Lembit Petersoni lavastust, maailm ei ole hukka läinud! Maailm on end rasva söönud! Sellest kunagisest pingest ja ahastusest pole midagi järel. Pikad pausid ei tähenda mõttetihedust. 1976 – Godot oodates 2026 – Näitemäng PS! Kusagil keskel pöördub näitleja Marius Peterson publiku poole ja küsib, kas publiku hulgas on kedagi, kes oleks valmis noort naisterahvast mängima. Oleks läinud küll – vaid selleks, et tekitada natukenegi elevust näiteseltskonda, näha neis ilmuvat mingitki pinget. Kahjuks istusin neljandas reas ja keskel … Publiku hulgast tõuseb halli habeme ja halli peaga musta särgi ja mustas ülikonnaga kollaste kingadega mees, kes tahaks olla (ses näitemängus) noor naine?! Ülesanne lavaka tudengitele – käia Theatrumi Näitemängus end lavale naisnäitlejaks pakkumas! PS!PS! Omal ajal oli legend Volkonski Noorsooteatrist vallandamise kohta. Punamütsikese näärietenduses pidi Volk mängima jahimeest. Ta läks lavale enne hunti ja lasi Punamütsikese maha, see langes selili ja ei liigutanud. Möll…
Loe edasi
