Lühis (2026)

Kas olete kuulnud, kuidas kaubanduskeskuses kostub lapsekisa? Mitte lihtsalt nuttu, vaid hirmsat röökimist.
Ja siis jõuate kisaallikale lähemale ning näete, et sel „metsalisel“ on isegi lapsevanemad.
Ja kui te ise ei vaata sellise pilguga, siis märkate vähemalt teisi, kes vaatavad neid häbistavalt ja hukkamõistvalt.
„Lühis“ vaatab sellise lapse vanemate ellu.

Aga mida tähendab „selline laps“? See ei ole ju mingi diagnoos. Või siiski?

Kuigi ei ole veel täpselt selge, millised geneetilised tegurid autismispektri häireid (ASH) põhjustavad, on diagnooside arv kasvamas. Sellel võib olla mitu põhjust – alates kvaliteetsemast diagnoosimisest kuni asjaoluni, et lapsi saadakse hilisemas eas. Jäägu lõplikud põhjused geneetikute ja neuroloogide selgitada – fakt on see, et meie ja meie laste ümber on rohkem noori ja lapsi, kellel võib olla raskusi näiteks teiste inimeste emotsioonide mõistmisel ja enese teistele arusaadavaks tegemisel.

Aga ometi! Teiste inimeste tunnete mõistmine ja enese arusaadavaks tegemine ei ole kuidagi eksklusiivselt ASH-ga inimeste probleem. Kas oleme meie, need „tavalised“, selles siis tõesti nii meeletult vilunud?

Selles tuttavas kaubanduskeskuse stseenis lõpeb asi pahatihti sellega, et lapsevanemad lähevad omavahel tülli. Kõige selle keskel on üks suhe, kaks inimest, kes tahaksid teineteist edasi armastada. „Lühis“ vaatab nende lapsevanemate ellu.

NB! Ja mitte ainult ei vaata, vaid kutsub ka osalema!

Noa Lazar-Keinani näidendite üks ligitõmbavamaid omadusi on kujutada inimeste elukaartes suuri sündmusi või protsesse, mis on pealtnäha traagilise või tõsise iseloomuga, ning märgata ja esile tuua nende olukordade koomiline pool. Ta teeb seda mitte olusid naeruvääristades, vaid sümpaatse inimliku soojusega, mistõttu on tulemus omamoodi terapeutilise toimega.
„Lühises“ lähtub autor isiklikust kogemusest – lugu räägib lapsevanematest, kelle ühel lapsel diagnoositakse autismispektri häire. See seab vanemad olukorda, kus ilmnevad nende erinevad suhtumised, kohanemisraskused ning suutlikkus ja suutmatus aktsepteerida, et nende laps ei ole „tavaline“.

Hilinejad saali ei pääse ning piletiraha tagasi ei maksta!