Heisenbergi määramatuse printsiip (2026)

Seal oli ka seksistseen.
Õigupoolest pärast-seksi-steen, kus tegelased vahetasid muljeid ja ronisid vähehaaval voodist välja.
Nad ronisid voodist välja nii, et publik ei näinud ei nende alastust ega nende riietatust. Nad otsisid voodi alt sinna lennanud pesu ja olid publikust ära pööratud nii, et publik ei näinud nende strateegiliselt olulisi kehaosi.
Vaataja pilgule nägi see usutav välja.
Samas oli kogu näidend üles ehitatud tegelaste motiivide ja käitumiste mitmetähenduslikkusele – me kuuleme, mida nad räägivad oma käitumistest ja nende motiividest, kuid me ei pea seda uskuma. Kohati annavad nad ise sellekohaseid vihjeid.
Vihjeid selle kohta, et järsku oli kõik teistmoodi.
Mu jaoks on meeliülendav uskuda, kõik oligi pahupidiselt. Ja see pahupidiselt olemine pole sugugi kaunist hetke nulliv, see muudab kauni hetke veel kaunimaks.
Seletan eelneva lõigu lahti.
Naisel raha vähe ja otsustab leida rikka vanamehe, kellele hinge ja rahakotti pugeda. Leiab. Aga motivatsioon ei muuda kaunist ühist hetke tema jaoks vähem kauniks.
Mees saab aru, naisel on tema raha rohkem vaja kui keha ja hinge. Otsustab anda raha, aga armastuse ostmise tunne ei muuda tema jaoks kaunist hetke vähem kauniks.
Ja ongi etendus armastuse võimalikkusest. Kus tegelaste (varjatud) motiivid ei väära armastuse võimalikkust.
Vana naine on lavastanud vanade näitlejatega lugusid vanade inimeste eludest.
Olen ka vana.