Turbulents (2026)

Tunnise etenduse vaatamiseks peab varuma aega vähemalt 8 tundi🥰
Aga kui ilm on imeliselt soe ja meri tuulevaikne, on kogemus suurepärane.
Etendus keerutab keeruliste valikute üle kriisisituatsioonis. Mis on õige valik? Ja kelle silmis õige? Ning lõpuks jääb ikka kummitama küsimus - guilty or not guilty?
Väga head näitlejad :)

Naissaar ja Omari küün on muidugi omaette legend. Peaaegu piinlik on tunnistada, et nende kahekümne aasta jooksul, mil seal kontserte ja etendusi antud, pole ma varem sinna jõudnud, kuigi Naissaarel olen käinud. Sellest eelmisest korrast on jäänud põhiliselt üks väga tugev merehaiguse mälestus. Seekord oli teatrilaev kordades suurem, ilm ilus, laine madal ja päike soe. Teised jõudsid kohale varakult, et võileibu ja mulli nautida, meie kulgesime enne etendust küla vahel, lugesime infotahvleid ja vaatasime mägivahtraid, mille võrad ja tüved on kuidagi täiesti omamoodi. Aga lõpuks jõuad ikkagi Omari küüni. Ja siis algab „Turbulents“. On kaks inimest, kes olid teineteisele lähimad, aga kes pärast sama katastroofi läbi elamist satuvad justkui täiesti erinevatesse maailmadesse. Turbulents. Kummalgi on oma tõde. Ja see on kummagi jaoks nii tugev, et kuigi nad väga püüavad, ei suudagi nad enam maailma ühtemoodi näha. Turbulents. See, mis oli varem, on jäädavalt kadunud. Hetkega. Sekunditega, kui täpne olla. Kummalgi on oma maailm, oma hirmud, oma mälestused, oma suhtumine. Ja need vormivad ühest ja samast sündmusest kummagi jaoks väga erineva loo. Alguses tekib tahtmatult küsimus: Kellel siis päriselt õigus on? Mis päriselt toimus? Jälgid seda õnnetut suhtetantsu mõnda aega – ja siis küsimus muutub. Aga mis siis, kui mõlemad räägivad tõtt? Mitte tingimata tõtt sündmuse enda kohta, vaid tõde selle kohta, kuidas see sündmus kummagi inimese sees juhtus. Aga nad ise ei näe seda. Nad ei suuda astuda seda ühte sammu, et öelda: „Ma ei näe seda nii nagu sina. Aga ma usun, et sinu jaoks oli see päriselt nii.“ Seda on muidugi palju lihtsam saalis mõelda kui päriselus teha. Sest kui inimene on haiget saanud, väsinud ja hirmul, on teise inimese kogemuse tunnistamine vahel peaaegu sama raske kui tunnistada, et ise ei pruukinud kõike õigesti näha. Võib-olla ei peagi ühe inimese tõde teise inimese tõde tühistama. Võib-olla võivad mõlemad…