Mõrv Idaekspressis (2026)

Kas te olete kunagi näinud, et Poirot lahendab juhtumi, aga ei anna mõrvarit välja, vaid jalutab lihtsalt minema? Või tülitsenud inimesega selle üle, mis tegelikult juhtus – ja lõpuks saanud aru, et te mõlemad räägite tõtt? Vahur Keller teab, mida ta teeb. Kuidas Kellerteater etenduse lavale sätib. „Mõrv Idaekspressis“ on lavale seatud täiesti omamoodi - võrreldes kõikide eelnevate etenduste ja filmidega. Oled siin küll algusest peale kaasatud nagu heades krimilugudes ikka, naudid närvikõdi ja äraarvamismängu, aga ühel hetkel saad aru, et pead hoopis päriselt mõtlema hakkama – et kogu loo lahendust ei antagi ette ega siluta kauniks ja pehmeks. Milleks siis, võite küsida. Äkki selleks, et tõdeda, et õiglus ei ole tegelikult alati sama mis kohtusaali õigus. Jah. Esimest korda nägin, et Poirot astub rongilt maha. Sõna otseses mõttes. Mõrv leiab aset Idaekspressis. Istanbulist Pariisi teel olev rong jääb Belgradi lähistel tuisulumme kinni ja peagi selgub, et rongis on aset leidnud verine mõrv – ohver on Ameerika suurärimees. Kahtlustada pole kedagi peale rongireisijate – kui just tegemist ei olnud tuisust tulnud sissetungijaga. See oleks ainus loogiline seletus, mille puhul ei peaks üks reisijatest ennast rohkem süüdi tundma kui teine. Poirot mõistagi lahendab mõistatuse. Aga kui lõpuks saabub abi ja rong saab taas liikuma hakata, astub tema sellelt maha. Mõistatus on lahendatud, aga küsimus õiglusest jääb. Minule jäi tunne, et just sinna Vahur Keller meid juhatada tahtiski. Enam ei ole kõige olulisem see, kes päriselt tappis, vaid hoopis see, mida inimene teeb teadmisega, millega ta võib palju muuta. Kas selle teadmise avalikustamine viib elu edasi ja parandab midagi? Mida see teeb nendega, keda puudutab? Mis siis, kui seaduslik lahendus ei ole moraali perspektiivist õige ega õiglane? Ühelt poolt: kas meil on üldse alati õigus otsustada, milline tõde teistele välja öelda? Ja teiselt poolt: kui sa oled kord otsustanud selle endale hoida…