Süütu (2025)

Nädalate, võib olla kuude kaupa pole sa rääkinud. Pole naeratanud. Rääkimisest – noh, võib olla pole midagi öelda olnud, pole olnud kedagi, kellele midagi öelda. Paar „ei’d“ või „Jah’i“ välja arvatud. Ja sellest, et naeratamine ununenud olnud, sellest saad aru alles siis, kui oled juhuslikult omaette naeratanud ja keegi on seda märganud ja kommenteerinud – näe, see oskab isegi naeratada. Ja sina oled seda juhuslikult kuulnud. See oli Nuutrumi „Süütu“ dominant. See tunne oli tuttav. See tunne tuli tuttav ette. Sellega algas etendus. Seal on nii, et kaevanduses töötav Elina on üksi rassides laulmas – ingeri laulu. Ja ilmub tüüp, kes on teda tummaks pidanud. Ja selleks, et seda mittenaeratamise tunnet lavastada ja näidendisse kirjutada, pidi see tunne olema tuttav ka lavastajale. Ma suutsin algusest peale minna sisse. Oli kohene arusaam – lavastaja saab minust aru ja mina saan temast aru. Meil on puutepunkt. Ei mäleta praegu, kas Elina üldse naeratas. Kogu etenduse jooksul. Vist ei. Naeratusest loobumine on naiselikkusest loobumine? Naeratusest loobumine on inimlikkusest loobumine? Olla ennast ise asjaks määranud? Sest inimene olla on nii raske? Üritan siin kirja panna mõnda, mis pole kriitikas korrutamist leidnud. Oli süütu ingerlane eestlaste keskel. Süütul on kaks üldist tähendust – seksuaalne süütus ja karistusõiguslik süütus. (Mis on süütu vastand? Kas süüdi? Või süütusetu? Selles näidendis – süütusetu.) See, millest arvustajad on mööda läinud, on näidendi eestlaste seksuaalse süütuse puudumine. Nad kõik on ebanormaalsed – on parajasti või on olnud seksuaalselt aktiivsed vormis, mis on kohati lihtsalt moraalis hukka mõistetud ja kohati ka kriminaalkorras karistatav. Kõik etenduse eestlased on perverdid. Vana naine magab noore mehega, keda ta on emana kasvatanud, mees teeb oma õega lapse, seksi saamiseks on vägistamine loomulik. Vist sai kõik – ega neid tegelasi seal eriti palju ei olnudki. Ah’jaa – üks neist on tapnud teadlikult oma sõbra. Koera, eks…