Lavastusest
Kas taevas on olemas? Joe on täiesti veendunud, et mitte. Tema naine Roberta on terve elu väitnud sama, kuid enam ei ole ta selles nii kindel. Iseäranis, kui on jõutud vanusesse, kus matustele satutakse hoopis tihemini kui pulmadesse. Joe ja Roberta lapselaps Ellie ei ole kunagi nendest asjadest mõtelnud, kuid Jumala üle ta sellegipoolest nalja visata ei julge. Aga kui taevast ei ole, kuhu me siis pärast surma läheme? Ühel hetkel ei ole see Robertale enam lihtsalt filosoofiline mõtisklus igavikulistel teemadel, vaid eluliselt tähtis küsimus, millest sõltub kõik.
Bekah Brunstetteri näidend "Taeva kingitus" ("Going to a Place where you Already Are") on südamlik ja humoorikas jutustus armastusest ja usust. See on ühe perekonna lugu, kus kõik tegelased on sunnitud oma senised uskumised küsimärgi alla seadma ja elule veel ühe võimaluse andma.
Osatäitjad
Näitlejad (5)
Loominguline meeskond
Arvustused 1
Vaata kõiki (1)
Kõik sõltub taustsüsteemist
Tegelikult, päris kõik ei sõltu, aga kõik, milles on mingi subjektiivsuse moment juures. Alustan taustast – selgitamaks oma urisevat ja haukuvat suhet. Kaks korda paarinädalase vahega vaatasin Ugala „Elamise hinda“, enne kui nägin „Taeva kingitust“. Kusjuures viimane „Elamise hind“ oli just eelmisel õhtul enne „Taeva kingitust“. „Taeva kingitus“ on mingi määral samasugune kui „Elamise hind“ – laval on kasutuses ratastool, näidend räägib (ka) surmast ja alastus peaks ka olema olemas. Oleksin hea meelega „Taeva kingituse“ vaheajal lahkunud, kuid minuga kaasas olev isik ei tahtnud. Minu tüdimus polnud ka ultimatiivne, olin nõus istuma (kuigi sain pärast pahandada, justkui oleksin liigset tähelepanu pööranud juhuslikult kõrval istuva daami kehale – enda arvates küll mitte.) Rahulolematus võrdluses. Alastus. Kingitus algab justkui voodistseeniga, poiss ja tüdruk on veetnud tormilise juhuseksi öö – mõlemal on aluspüksid jalas ja tüdrukul ka öösärk seljas. Elamise hinnas on alasti mees pikalt publikust paari meetri kaugusel, näoga publiku poole. Alastuse eitamine kuulub justkui hoopis teise ajastusse. Ratastool. Kingituses poleks loo põhijoones mitte midagi muutunud, kui ratastooli poleks olnud – see mõjus kunstliku lisandusena, näidendi autor ja lavastaja tahtsid silma teha „kaasaegsusele“. „Elamise hinnas“ poleks lugu ratastoolita üldse saanud ollagi. Näitlejate kõne. Kingituse näitlejad rääkisid justkui kuuekümne viie aasta taguses Panso filmis „Näitleja Joller“ – täispuhutud paatosega ka olmepisiasju käsitledes. Elamise hinna näitlejate kõne oli äärmisel loomuliku kõnerütmiga, samas ei läinud kaduma ükski häälik, sõnadest või lausetest rääkimata. Lugu ise. Olen pigem kirjanduse, kui teatri oma. Teater saab läbi ja alatasa on mu meeles koduteel ja järgmisel päeval näidendi tekst. „Taeva kingituses“ olid reaalsus ja mütoloogia väga segamini ja polnud aru saada, mis oli päriselus ja mis kujutluses. … Häirivat võrdluses oli veel ja veel. AGGA, Aga „Taeva kingitus“ oli lavastatud Ugala suhteliselt uue juhi poolt. Kahe esietenduse vahe oli pool aastat. Mõlemad näidendid olid surmast ja vigasusest – nende kõrvuti…
Loe edasi
