Odüsseus värvatakse sõtta. Sõda on meeste jaoks vilets valik. Võitlus läheb lahti erinevatel põhjustel: kättemaks, himurus, ülbus, ahnus, võim, alpus ja haavatud au. Ükskõik, mida mehed saagiks ka ei saa, tunnevad nad sellest rõõmu vaid näputäie aastaid, enne kui surevad. Palju tõenäolisem, et nad hukkuvad varandust taga ajades.

“Seto odüsseia” loos on Trooja sõjast möödas kümme aastat ja veel kümme aastat on Odüsseuse rännakud kestnud, ta on elus. Kodus ootavad teda ikka veel naine Penelope ja poeg Telemachos. Naise elu teevad kibedaks kolm üsna koomilist kosilast, kes loodavad abielluda Odüsseuse lesega ning saada kaasavaraks tema kuningriigi. Pikaajaline seiklusrikas retk viib peategelase jumalate, nõidade ja nümfide juurde, koguni allilma, aga tema igatseb kodu ja oma peret.

Ükski sõda ei lõpe siis, kui ta kirjade järgi lõpeb. Võimalik, et ükski sõda ei lõpe enne, kui keegi teda enam ei mäleta. See lavalugu on täis tundeid, igatsust, nalja, muusikat, tantsu, võitlust ja võistlust ning tingimusteta armastust.

Libreto autori Kauksi Ülle menukad lavalood “Taarka”, “Peko” ja “Obinitsa” on purustanud algupärandite publikurekordeid, võitnud Eesti Teatri Agentuuri ja Kultuurkapitali aastapreemiaid ning Kristi ja Siim Kallase fondi auhinna.

Ülle ise ütleb: “Kui Homerose eepos “Ilias” on sõja ülistamise ja kangelaslaulude kogum, siis “Odüsseia” on lugu sõjast välja tulemisest, sõjatüdimusest, sõjahaavadest üle saamisest, kodu ja rahu poole liikumisest. Teksti loomist on inspireerinud seto kultuuri ja kreeka põliskultuuri ühisosad, poliitiline situatsioon, huumor, laulude ja itkude kultuur. Homeros oleks vabalt võinud olla seto leeloisa.”