Julia, Julia!

Lavastusest

“Me näeme pinda, millel lamab õudus,
kuid tõelist pinda, millest õudus võrsus,
me nõnda selgelt näha veel ei või.”
- W. Shakespeare “Romeo ja Julia”

90ndad.
Kitsikus.
Hingekitsikus.
Ruumikitsikus.
Rahakitsikus.
Midagi on, aga samas on see kohe otsas.
Maailm avardub. Vabaneb.
Aga ainult mingil määral.
Sest jah, kitsikus.

Aga 14-aastane Porvoo-Julia ei hooli kitsikustest, tema unistused ei erine Verona-Julia omadest. Jah, neid kaht lahutavad sajandid, aga kui Shakespeare on meile midagi eriti ihaldusväärseks teinud, siis on see tuld täis armastuslugu, mille traagiline lõpp ülendab meid kõiki. Nii ootabki Porvoo-Julia, et keegi sosistaks talle kõrva: “ [---] sa teed kirkaks öö…”. Ootab, et üks Porvoo-Romeo viiks ta ära vanematekodu kitsikusest ja kui neil olekski muresid, siis oleks needki värsis (ja seetõttu ikka kuidagi helged), nad armastaks palavalt, ühel päeval sünniks lapsed, Julial oleks rinnad nagu Pamela Andersonil (kas või imetamise ajaks), neil oleks oma maja, mõnikord peaks laenama, aga muidu saaks ehk reisilegi minna, soojale maale, äkki Itaaliasse, vaataks korra Veronasse, kümne aasta jooksul korra ju võiks. Puhata. Inimene võib ju unistada.

20 aasta pärast ongi Julial see kõik. Romeo. Või noh, Raimo. Lapsed. 6 ja 8. Väike punane maja. Liivakast. Aed. Aga ühel ööl võtab Julia jahipüssi ja tapab oma mehe ära. Ja siis oma lapsed. Ja siis poeb ta oma Raimo kaissu ja tapab ka enda. Miks?

- - -

Põhjanaabrite näitekirjaniku ja lavastaja Jari Juutineni näidend “Julia, Julia!” seob kokku 2004. aastal Porvoos juhtunu ja Shakespeare’i õnnetu armastusloo Romeost ja Juliast. Materjali tõukepunktiks on lama-aastate* lõpul Soome ühiskonda vapustanud tragöödia: neljaliikmelise pere surm Soome väikelinnas. Näidendit on lisaks kodumaale varem lavastatud ka Prantsusmaal ja Gruusias.

*lama - 1990. aastate Soome majanduskriis.