TAPTY1985. Laskumine orgu (2025)

Lavastus, mis puudutab nii meelelist taju kui ka ihuliikmete närve. Läbi ajaloolise kultuurikonteksti on tunda aktuaalsust - muusika ja probleemid ühendavad. Ajastud on isesugused ja mööduvad, kuid inimesed nende keskmes jäävad. Niisamuti säilivad nende loomused, hirmud ning ihad.

Selline Tartu on olnud. Sellised lood on kõlanud. Selline mood on püüdnud pilke. Vaatajal avaneb võimalus näha lugu ja selle sündmusi kolmes vaatuses ehk erinevast vaatepunktist. Publik on laiali puistatud A-, B-, C-sektoris - see tähendab, et iga rühm näeb vaatusi isemoodi järjekorras, kuid midagi ei jää nägemata. Selle atmosfääri loomiseks on abiks suurepärased kõrvaklapid, mis vaatajat mõneti eksitavad või muust maailmast isegi ära lõikavad. Selline tehniline vahend sobib ka teatud mõttes kokku 80ndatega - kõike polegi vaja parem kuulda. Aga maapakku punase eest peituda ka enam ei saa. Aeg on orust välja tulla.

Ivar Põllu lavastus "TAPTY1985. Laskumine orgu" on peensusteni läbi mõeldud, kus iga element: esitatud lugulaul, rekvisiit, kostüüm, kineesika ning ruum kannab. Kohaspetsiifilisus toetab lavastust suuresti emotsionaalsel ning kogukondlikult tasandil.

Valisin selle lavastuse, kuna eelmisel aastal sai ta kiita nii kriitikutelt kui ka külastajatelt. Uue Teatri vääriliselt oli lavastus värske ja põnevalt ülesehitatud. Põlistele tartlastele pakkus ta kindlasti veel ühe kraadi kangemat elamust, sest oli palju meenutusi kunagisest linnast, ajaloost läbi mitmete aastakümnete.