Miljard aastat enne maailmalõppu (2024)

Vendade Strugatskite raamatutega on tihti see probleem, et nende juttude ivale ei saada pihta. Geniaalne rezissör Tarkovski võttis jutu "Väljasõit rohelisse" ja tegi sellest "Stalkeri" - olemasoleva jutu puänt ei sobinud talle. Jäi mulje, et võib-olla ta lihtsalt ei saanud sellest aru. Samuti geniaalne rezissör Aleksei German võttis jutu "Raske on olla jumal" ja lavastas selle otse suurepäraselt, lõi tõeliselt efektse keskaegse õhkkonna - aga kaotas ära mõtte, miks on raske olla jumal. Tegelane vaid ohkab korra - ehh, tjaželoo bõt bogom - aga põhjus ei selgu.
Noh, selle etendusega neid probleeme pole. Kõik on mängitud arusaadavaks, isegi paremini kui raamatus endas. Ja Dan Jeršov on tõeliselt aristokraatne vene teadlane, kelle puhul saad aru - ainult nii ta käituda saigi, see tuleb tema sisemisest loomusest ja olekust. Väike vene aktsent tuleb nii palju kasuks, otse suurepärane kuju!
Tegelikult oli see üks minu nooruse märgilistest raamatutest.
See andis kätte ühe tao aluspõhimõtetest - universumi ja elu üldise tasakaalu. Jin ja Yang - kui üks tõmbab maailma ühele poole, tõmbab teine sama palju teisele poole.
Muudest allikatest oli minul kui tolle aja noorel enne teada energia jäävuse seadus, mateeria jäävuse seadus - aga see oli vaid primitiivsem füüsika.
See lugu (vennad Strugatskid) andis kätte entroopia jäävuse seaduse.
Ja kui see tao alusprintsiip käes, said oma filosoofiat ise edasi arendada ja muud tasakaaluseadused üles leida.

Ühe näitena inimkonna heaolu seadus - kui osadel inimestel läheb elu paremaks, tuleb mujale juurde neid, kes nälgivad ja elavad ülimas viletsuses . . . tasakaal säilib. Ei ole nii, et üle maailma saaks kõigil korraga elu paremaks muuta, nagu tolle aja kommunismi teooria õpetas.

Ja edasine on igaühe enda tuletada.

Aitäh etenduse tegijatele, seda võiks veel mängida! Ainult et reklaami võiks rohkem olla, rahvas ei teadnud seda üles otsida.