“Hing igatseb lennata kasvõi kordki elus
hästi kaugele, kaugele, kaugele
ja hästi kõrgele, kõrgele, kõrgele,”

laulis sadama- ja laotööline ja spordientusiast Ants Laidam. Mees, kelle tahtejõul polnud piire. Kes tegi üksi ära mitme mehe töö, et ise tugevamaks saada. Töötas välja omaenda treeningsüsteemi tõstmises ja jooksmises. Jooksis nii kiiresti, et reielihased rebenesid. Ja pensionile jäädes hakkas laule tegema. Neid sündis sadu. Armastusest ja argipäevast, tööst ja unistustest, igatsusest möödunud aegade järele ja muidugi kõige tähtsamast – spordist. Laidami laulud ei pälvinud kunagi laialdast tunnustust. Aga see teda ei pidurdanud.

Lauri Sommer Klassikaraadio saates „Olemine. Segadus saialilleseemnete poes” (25.12.2008): “Autsaiderid on justkui meie peidus pool – kaitsetu, naiivne, naljakas, traagiline, yksildane jne. Selline, mida enamik meist varjama tõttab, sest see ei sobi kokku praeguses Eestis käibivate rollimudelitega. Ometi on enamikul meist seespool ka selline tegelane olemas: irratsionaalne, ebakindel ja teadmatu. Autsaider on justkui valesse aega sattunud või erakugeeniga syndinud inimene, kelle elus on palju paratamatut raskust ning kommunikatsioonitõrkeid. Autsaiderid asuvad määramatul häguse heliga territooriumil väljaspool seda tavapärast raadioeetrit, telesaateid ja edetabeleid. Nad asuvad oma sisekosmoses, mis on määramatu ja tundmatu.”

“Ants, Ants, Ants” kannab selle sisekosmose teatrilavale. Avame visa hinge, kes läheb kõige kiuste lõpuni välja. Ja kui ta on lõppu jõudnud, siis läheb veel natuke maad edasi.

Toetajad: Eesti Kultuuriministeerium, Tartu linn, Eesti Kultuurkapital