Kiilaspäine lauljanna (2024)

1950. aastal kirjutatud „Kiilaspäisest lauljannast“, mida autor ise kutsus „antinäitemänguks“ sai kiiresti üks absurditeatri võtmetekste. Teksti loomiseks ammutas Ionesco inspiratsiooni totravõitu dialoogidest inglise keele kursuse õppematerjalis. Näidendi tegelasteks on kaks inglise abielupaari, Smithid ja Martinid, lisaks Smithide toatüdruk ja viimase tuletõrjujast kallim. Nende vestlused koosnevad suuresti möödarääkimistest, kordustest, jaburatest vaidlustest ja tühjadest käibetõdedest. Sellest sünnib koomiline paroodia, aga samas tõstatab „Kiilaspäine lauljanna“ ka teravaid küsimusi tõelise, siira suhtluse võimalikkusest inimeste vahel.