EIDOS (2023)

“EIDOS” on seisundiline hetk, mis asetab inimese polaarsesse olustikku, pendeldades sünguse ja helguse vahel. Lavastuse püüd on killustada inimene juppideks, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, et seda vaadelda, piielda ja taaskord kokku traageldada. “Eidos” tähendab kreeka keeles “vorm”, mis taotleb kliinilist ja puhast ideed, ning see ettevõtmine on meie inimsuse pressimine nendesse mõttelistesse ideaalidesse. Lavastuse põhilisteks teguriteks on ruum, mis pretendeerib toimima rusuva pinnasena, video, mis avab meile akna teise võimalikku reaalsusesse, ja inimene, kes sellelt pinnaselt tõukub, tõustes kirgaste tähtede poole. Selles maises olekus aheldavad meid mitmed rõhuvad ja sünged seigad, mida me kõik mingil viisil kogeme – kaotus, surm, sünd, pimestus, iha, viha, armastus. “EIDOS” saab olema üks habras niit, mis need paratamatused kokku pikib, et joonistuks välja üks kaar, mis paratamatult saab söösta vaid otse päikesesse – et lakata, lõppeda ja rahuneda.

Lavastust “EIDOS” kannustavad küsimused: Mis on see kest, milles me kõnnime? Kust algab “mina” ja kust see lõppeb? Mis inimkilde me vajame, et moodustuks eluline tervik? Mis on meis üleliigset ja mis on meiega liiga kaua kaasas käinud? Mis on see elumahl, mis meis voolab ja meid vormis hoiab?

“EIDOS” sünnib hetkel, mil meid ümbritsev maailm on isegi killustunud ja muutub üha mõistmatumaks. Selle lavastuse huvi ja püüd on luua publikule aegruum, kus tunnetada ja mõtestada inimeseks olemise kõiki tahke, tema ilus ja valus.