Isad ja pojad (2024)

Suvelavastus „Isad ja pojad“ on Ott Kiluski poolt kirjutatud uuslavastus, mis räägib isadest ja poegadest meie oma armsas Eestis, meie enda ajaloo ja ühiskondlike muutuste taustal. Laval on isa-poeg Hannes ja Rasmus Kaljujärv, isa-poeg Indrek ja Leonhard Sass Taalmaa ning alati muhe vanameister Egon Nuter.

Isad, kes kiusliku saatuse tahtel on omavahel vennad, peavad kaasa võtma oma pojad ja kogunema sinna, kust nad pärit on, et viia läbi üks iga-aastane veidravõitu traditsioon. Vanas, suures ja lagunema kippuvas majas võtab neid vastu nende elatanud isa ja vanaisa, kes peale oma naise surma elab otsekui paralleeluniversumis, mistõttu tema jutud ja teod pole mitte alati üheselt mõistetavad.

Juttu tuleb muusikast, moest ja mässumeelsusest, mis elab meie isades kui igavese nooruse märk. Loomulikult läheb see laupkokkupõrkesse nende poegade arusaamisega – kuidas olla cool, edukas ja atraktiivne. Kui pisut järele mõelda, siis polegi selliseid eluvaldkondi, kus isade ja poegade vahel ei tekiks lahkarvamusi, vääriti mõistmist, üksteise plaanide maha laitmist, uste paugutamist, tähenduslikku vaikimist ja mida kõike veel. Olgu siis jututeemaks raha, tuleviku planeerimine, seks, poliitika või ilm. See kõik on ääretult närvesööv, traagiline, aga kõrvaltvaatajale äratundmist tekitav ja paratamatult väga naljakas.

See on lugu täis testosterooni ja higi, poliitilist ebakorrektsust, hammaste kiristamist ja leppimist läbi kõike võitva huumori, mis lõppude lõpuks on ainus, mis siin elus midagi maksab.