Albert-André Lheureux: “On aeg, et Debussy omal ajal ooperimaailmas revolutsiooni teinud meistriteos tuleks ka Eesti publiku ette. Ooper „Pelléas ja Mélisande“ (1902) on justkui maagiline rituaal, mis äratab meis endis ja meie ümber oleva salamaailma.

20. sajandi koidikul, tundmatute maailmade uuringutele kalduva sümbolismiajastu õitseajal, kirjutab Maurice Maeterlinck, Nobeli kirjanduspreemia laureaat, lisaks kuulsale „Sinilinnule“, ka mõistatusliku näidendi „Pelléas ja Mélisande“. Claude Debussy näeb selles otsemaid ainest ooperi jaoks.

Teksti ja muusika imetabane lõimumine lubab, läbi muusikaliste valguste ja varjude, vaid ähmaselt aimata inimese salajast olemust. Mis on meie elu, meie hinge teekonna, meie kõhkluste ja tõeotsingute mõte? Kus on tõde? Igaüks otsib seda omamoodi.

See lugu näitab meile seda, mida näeb lapse süütu pilk või mida ta kogemata kinni püüab. Ta veab meid kättpidi muinasjuttu, kus head või kurjad vaimud näivad ise meie teed valivat. Nii mõnedki meist lasevad end pealesunnitud tõdede tõttu pimesi kuristiku poole juhtida.

Laskem end sel ainulaadsel muusika ja teksti sulamil kaasa viia ja avastada ümbritsevat nagu laps, kellele kingitakse maailm, kus ennast otsida ja leida. See on kirglik lugu armukadeduse, kahtluse ja vägivalla poolt piinapinki pandud poeetilisest armastusest. Erakordne ilu võlub meid. Selles ainulaadses teoses helgib ta vastu tunnete keeristormis, ekslemas meie vastuoluliste mõtete legendaarses padrikus.”