Lavastuse “3ÕDE” saamisloos on mitmeid algtõukeid, üheks neist Anton Tšehhovi maailmaklassikast “Kolm õde”. Paraku on selge, et mis tõi siia, ei vii enam edasi. Venemaa argessioon Ukrainas on asetanud meie kultuuriruumis Vene kirjanduse eelkõige hoopis teise tähendusvälja, kus sõnadele „Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“ ei saa enam nii kergelt kunstilistele otsingutele ja püüdlustele vaatamata uusi tõsiseltvõetavaid alltekste luua. Ometi me riskime, et torkida närvi, mis ei lase ära harjuda. „Kolmes ões“ on kirja pandud nii inimolemuslik kui ka rahvuslik paradoks, kuidas idee paremast inimesest ja unistus õnnelikust elust jõuab ikka välja vägivalla ja sõjani, elu tühistamiseni. Ei ole aidanud kultuur, haridus, kunst, religioon, progress, ega ka usk, lootus, armastus. Ikka on tulemuseks inimlikult talumatu olukord, et tuleb olla sõja poolt. Tuleb oodata võitu. Sõjaväe rütmiline marss on olnud läbi aegade justkui inimkonna loomuliku kulgemise osa, mis määrab lõpuks kõike, mida kalliks pead… Ei tea, kas kunsti ülesanne on anda lootust. Aga sellised paradoksid sunnivad endaga paratamatult tegelema, olles igaühe asi. Kunstis on see võimalik.

Katariina – Miks ma seda teen – Miks ma midagi teen – Kõik, iga aspekt ning osis selles lavastuses on seotud minu imetluse ja vastupandamatu uudishimuga Estri, Maria ja Anumai vastu – Ma tean, et meil on neid vaja – Neid on vaja vaadata – Ja mind ajab pöördesse mõte, et Moskvasse jääb sõitmata – Jääbki sõitmata –